Muusik ja helilooja Erki Pärnoja ning fotograaf Kaupo Kikkas tulevad 2023. aasta veebruaris välja audiovisuaalse suurvormiga „Jälj...
Muusik ja helilooja Erki Pärnoja ning fotograaf Kaupo Kikkas tulevad 2023. aasta veebruaris välja audiovisuaalse suurvormiga „Jäljed”.
Laval Erki Pärnoja ja tema ansambel ning Tallinna Kammerorkester. Ekraanil Kaupo Kikkase film.
Kuidas teos sündis?
„Mõnikord toimib helilooja antennina, olles avatud kõladele, meloodiatele, rütmidele, mis levivad õhus, kättesaadavad justkui kõigile,” lausub Erki. „Alles läbi mõne tugeva elulise kogemuse saabub sedasi loodud muusika tähendus. „Jäljed” tulid mu juurde esimese koroonalaine lockdowni ajal. Olin kusagil „ära” oma lähedaste silme all nädalaid, võib-olla isegi kuid. „Millal sa kõik selle kirjutasid?” imestas Anna, mu abikaasa, kui „Jäljed” talle esimest korda kuulata andsin. Tükk aega hiljem, 2021. aasta kevadel kõndisin Kilingi-Nõmme metsas, kus olin käinud korduvalt – ja eksisin lootusetult. Äkki mõistsin, milleks mul toona oli vaja „Jäljed” vastu võtta ja kirja panna.”
Erki kutsus oma muusikat visuaalsesse keelde tõlkima Kaupo. Nad on koostööd teinud varemgi - žanriüleses suurteoses „Saja lugu”, mis ühendas helid ja liikuvad pildid, fotoalbumi ja portreenäituse ning Eestiga seotud inimesed. „Saja loo” maailmaesiettekanne, kontsertetendus 20. aprillil 2018. aastal Noblessneri sadamalinnakus jäi ühtlasi ainsaks. Finaalis avanes angaari raske uks ning mere ja taeva taustal seisid üksteise kõrval vaikides sada inimest.
„Nägemine on ääretult võimas meel. Seetõttu tuleb muusika ja pildi koosluses suhtuda muusikasse erilise austusega, lasta tal kõlada,” räägib Kaupo. „Minu mustvalge pildikeel „Jälgedes” kõneleb õrnalt, aeglaselt ja kaude, mõnikord koguni ütlemata jättes. See võimaldab meie tunnetel minna uitama kaardistamata aladele ning leida midagi, mis päris maailmast on mingil põhjusel kadunud. Me näeme tagajärge, kuid mitte sündmust ennast. „Jäljed” võtavad kuju iga inimese laugude taga omamoodi.”
„Jäljed” on justkui välja kasvanud „Saja loost”. Keegi need elumärgid ju maha jättis.
Ometi saab see poolteist tundi vältav kulg meeltele olema iseseisev teos.
„Saja loos” vaatasime inimesele silma.
„Jälgedes” asume tema kannul teele.
Nende kahe hetke vaheline mõtteline aeg on ilmatu pikk.
Sada aastat, tuhat aastat, võib-olla sada tuhat aastat.
Milline on siis maailm?
Me ei saa teada selles elus.
Kuid saame võimaluse üürikeseks ajaks pääseda paika, kuhu lubatäht puudub. Ja kogeda.
Mida me kuuleme? Mida me näeme? Mida me tunneme?
