10 mõtet Pēteris Vasksi muusikasse süvenemiseks

Pēteris Vasksi muusikast kirjutades on lihtne libiseda suurte sõnade ja üldiste määratluste juurde – vaimsus, loodus, vaikus, valgus. Ometi ei ava need märksõnad kuigi palju, kui ei vaadata nende märksõnade taha.

2. mail kõlavad Tallinna Metodisti kirikus kontserdil „Pēteris Vasks 80“ Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri esituses ning Tõnu Kaljuste juhatusel helilooja eri loomeperioodidel sündinud teosed. Seda kava võib kuulata lihtsalt ilusa muusikana, kuid seda võib kuulata ka kui ühe helilooja sisemaailma peegeldust.

Vasks on öelnud: „Muusika on kunstidest suurim, sest see jõuab kõige kergemini jumalikuni. Kes tahab, see kuuleb seda. Ja kui ei kuule, siis jäägu see talle saladuseks. Piibel algab sõnadega „Alguses oli Sõna“, aga mulle tundub, et alguses oli Heli. See on abstraktsem, salapärasem. Mina raiun helide kaosest välja need, mida mul vaja on, ja püüan nende kaudu kiita Jumala loodud maailma ning kinkida inimestele armastust.“

Siin on kümme mõtet, mis võivad aidata Pēteris Vasksi muusikalist maailma lähemalt avada.

1. Lihtsus ei ole lihtsameelsus

Vasks on öelnud, et otsib lihtsuse kaudu sügavust. See tähendab, et tema muusika ei püüa muljet avaldada keerukusega, vaid usaldab aeglust, kordust ja selget joont. See võib esmapilgul tunduda vaoshoitud, aga nõuab kuulajalt keskendumist.

2. Vaikus ei ole paus, vaid sisu

Vasksi teostes (nagu ka Arvo Pärdi omades) ei tähenda vaikus muusika katkemist. Sageli toimub just vaikuses tähenduse nihkumine – see, mida ei mängita, muutub sama oluliseks kui see, mis kõlab.

3. Keelpillikõla kui inimhääl

Vasksi jaoks on keelpillid kõige vahetum väljendusvahend. Nende kõlas on tema arvates midagi inimhääle sarnast – haprust, pinget ja soojust. Just seetõttu on keelpilliorkester tema loomingus nii keskne.

4. Loodus kui moraalne telg

Loodus ei ole Vasksi muusikas lihtsalt inspiratsiooniallikas, vaid väärtus. Linnud, tuul, valgus – need ei kirjelda maailma, vaid peegeldavad seda, kuidas inimene selles maailmas elab.

5. Kujundid, mis ei allu ühele tähendusele

Vasksi muusikas korduvad teatud kujundid. Need ei selgita muusikat, vaid loovad tunde, et kujundil on tähendus, mis jääb osaliselt tabamatuks. Näiteks teoses „Zīles ziņa“ ei ole lind pelgalt looduspilt. See on midagi kaduvat ja vaevu tabatavat – hetkeline kohalolu, mis võib sama kiiresti kaduda nagu ta ilmus. Lind ei kanna kindlat tähendust, vaid loob tunde, et midagi olulist on korraks väga lähedal.

6. Rahutus kui ajastu märk

Vasksi muusikas on tunda rahutust, mis ei ole ainult isiklik, vaid on seotud ka ajaga, milles ta on loonud. See rahutus võib olla varasemates teostes teravam, hilisemates peidetum, kuid see on alati kohal.

7. Vaimsus ilma dekoratsioonita

Vasksi vaimulikud teosed ei püüa luua pidulikku efekti. Need on pigem vaiksed ja kontsentreeritud – rohkem küsimused kui vastused.

8. Aeg kui materjal

Tema muusika ei kiirusta. Pikk fraas, aeglane areng, järkjärguline muutus – see kõik nõuab kannatlikkust. Aga just seal tekib ka sisu ja tähendus.

9. Valguse otsimine

Paljud Vasksi teosed liiguvad pingest selginemise poole. See on protsess – midagi, mille poole püüeldakse, mitte kuhu lihtsalt jõutakse.

10. Muusika kui vastutus

Vasks ei kirjuta muusikat ilu pärast. Tema jaoks on muusika seotud vastutusega – inimese, maailma ja aja ees. See annab tema loomingule kaalu.

Tõnu Kaljuste on öelnud: „Olen valinud eri eluperioodidel loodud teosed nii, et need moodustaksid ühe hingamise – ühe inimese elu muusikas. „Vasks 80“ on austusavaldus loojale, kelle muusika räägib ajast, vastutusest ja lootusest.“

2. mai õhtul avavad Tallinna Kammerorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel Pēteris Vasksi maailma, mis eeldab vaikust, tähelepanu ja valmisolekut kuulata ka seda, mis ei kõla. See kohtumine ei jää aga vaid ühekordseks – sama kava jõuab ka plaadile, andes võimaluse Vasksi kõlamaailma hiljemgi tagasi pöörduda ja võib-olla seda iga korraga veidi sügavamalt mõista.

Lõpetuseks aga Vasksi enda sõnum kuulajatele:

„Ootan suure põnevusega kohtumist kahe silmapaistva kollektiiviga – Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga, kelle on ühiseks musitseerimiseks kokku toonud väljapaistev meister Tõnu Kaljuste. Iga minu teos on loodud armastusega, kuid alles siis, kui abstraktsed noodimärgid saavad lauldud ja mängitud, hakkavad nad hingama ja elama. Soovin, et meie ühine kontsert tooks sellesse pimedasse aega rohkem valgust!“

Parimate soovidega

Pēteris Vasks

Annika Lõhmus