Kalev Kuljus: "Barokki ei saa mängida nagu Tšaikovskit."

Tallinna Kammerorkestri 9. mai kontsert Mustpeade majas toob lavale kaks muusikut, kelle teed pole seni ristunud – oboemängija Kalev Kuljus ning viiuldaja ja dirigent Peter Spissky. Kava keskmes on Johann Sebastian Bachi topeltkontsert viiulile ja oboele – teos, mille toimimine sõltub peaaegu nähtamatust koosmängust ja vastastikusest kuulamisest. Kõlavad ka Antonio Vivaldi, Alessandro Marcello, Charles Avisoni ja Georg Philipp Telemanni teosed, mis avavad barokkmuusikat selle erinevatest külgedest.

Millest sünnib veenev esitus, kui palju jääb ruumi isiklikule tõlgendusele ja kuidas tekib kahe muusiku vahel see tabamatu „klapp“ – neil teemadel mõtiskleb enne kontserti Kalev Kuljus.

Foto: Jewgeni Roppel

Te kohtute Peter Spisskyga laval esimest korda. Kui sageli juhtub, et teineteisemõistmine ja lavaline keemia tekivad esimesest sekundist?

Vastab tõele, et Peter Spisskyga pole me varem laval kohtunud ega ka kammermuusikat koos mänginud. Tean aga, et ta on Tallinna Kammerorkestri ees korduvalt olnud nii solisti kui dirigendina, ning ootan seda koostööd huviga. Nii palju kui olen kolleegidelt kuulnud, on ta orkestri juurde alati oodatud ja tal on huvitavad ideed, eriti barokkmuusika osas.

Minu karjääri jooksul on ette tulnud, et mitte ainult esimesest noodist, vaid juba esimesest pilgust tekib kontakt inimesega, kellega pole varem kokku puutunud. See on erakordne tunne. Seda ei juhtu sageli, aga neid hetki on olnud – ja loodetavasti tuleb neid veel.

Mängides sellist teost nagu Bachi topeltkontsert, mis võiks olla see hetk, kus Sa tunned, et partneriga on „klapp“ tekkinud?

Bachi topeltkontserti olen ma päris mitu korda mänginud. Tavaliselt esitatakse seda teost d-mollis, aga Peter Spissky soovib esitada c-mollis. Ma ise olen selles helistikus mänginud vaid korra – aastaid tagasi –, mis teeb asja natuke keeruliseks. Oboe register läheb üsna madalale ning vaiksete nootide mängimine selles piirkonnas on alati riskantne. Samas on C-mollil ka omad plussid – see helistik on veidi sügavama kõlaga.

Barokkmuusika puhul räägitakse palju stiilitunnetusest. Mis on Sinu jaoks kõige selgem märk, et stiilitunnetus on olemas – või vastupidi, et midagi jääb puudu?

Stiilitunnetus on baroki puhul väga huvitav ja samas ka lai teema. Paljud vanamuusika spetsialistid ütlevad, et barokki tohib mängida ainult vanadel instrumentidel. Mina sellega päris nõus ei ole. Minu arvates tuleks ja isegi peaks barokki mängima modernsete pillidega – see annab palju juurde, kuna instrumendid on ajaga täiustunud.

Mis puutub aga konkreetselt stiilitunnetusse, siis see on täielikult maitse küsimus. On neid, kes ütlevad, et barokkmuusikas ei tohiks kasutada vibraatot – keskenduda tuleks võimalikult sirgele toonile ja teha barokile omaselt palju paisutusi. Seda ma samuti ei poolda. Ma olen päris kindel, et ka baroki ajal kasutati vibraatot – selleks, et oma tooni väljendusrikkamaks muuta. Muidugi ei saa mängida barokkmuusikat nii nagu mängitakse Tšaikovskit, Brahmsi, Brucknerit või Wagnerit – tohutu vibraato ja väljendusrikkusega ning dünaamikas kuni viie forteni välja –, aga üleliigne baroki tagaotsimine ei ole minu arvates ka õige. Isegi Nikolaus Harnoncourt, kes oli suur vanade pillide kasutamise eestvedaja, ütles hiljem, kui ta oli juba vana mees, et ta soovitab kõigil muusikutel nii õpingute ajal kui ka professionaalina mängida võimalikult palju erinevatest ajastutest pärit muusikat. Ja loomulikult ei saa esitada kõike ühtemoodi. Tuleb teha oma valikud ja jääda maitsekuse piiridesse. Aga mida rohkem oled kuulanud erinevaid häid interpreete, seda rohkem leiad enda jaoks, mida kõrva taha panna ja mille kaudu kujundada isiklik lähenemine ja isiklik stiil erinevate ajastute muusika esitamiseks.

Oboed võrreldakse sageli inimhäälega. Kas Sinu jaoks on sellel väitel sisulist kaalukust või on see pigem klišee, millest tahaks vabaneda?

Ma arvan, et see ei ole klišee – oboe sarnaneb tõesti inimhäälele, kuna tal on suhteliselt sarnased ülemhelid nagu näiteks sopranil. Lisaks oboele võiks inimhäälega võrrelda ka tšellot, mida kasutatakse barokksonaatides sageli basso continuo’s. Ent ka fagotil on teatud sarnasus inimhäälega, mistõttu need pillid sobivad omavahel hästi kokku.

Teie kontserdil Peter Spissky ja TKO-ga kõlab ka Marcello oboekontsert. Selle teose näiline lihtsus võib olla petlik. Kus peituvad selle oboekontserdi tegelikud raskused?

Tõepoolest – kui vaadata Marcello oboekontserti partituuri, siis see tundub väga lihtne teos. Seda mängitakse tihti juba kooliajal. Aga tegelikult teab iga muusik, et mida lihtsam on muusika, seda raskem on mängida, sest iga väiksemgi vääratus või intonatsiooniviga on kohe kuulda.

Kontserdi aeglane osa, Adagio, on üks kaunimaid aeglaseid osi kogu barokirepertuaaris, kuid samas ka väga nõudlik. Soolopillil ei ole seal praktiliselt pause, mis tähendab, et hingamine ja fraasi kujundamine peavad olema väga teadlikult läbi mõeldud.

Kuidas Sa kirjeldaksid Tallinna Kammerorkestri eripära – eriti sellise repertuaari puhul nagu 9. mai kontserdi kavas kõlab?

Minu jaoks seisneb Tallinna Kammerorkestri eripära selles, et see on väga hästi kokku mängivate muusikute sõpruskond. Nendega ei olegi vaja väga palju proovi teha, sest nad haaravad kõike sõnadeta. Isegi, kui mängida proovis ühtemoodi ja kontserdil veidi teisiti, on nad piisavalt paindlikud, et kaasa tulla. Minu jaoks on see äärmiselt hea tunne, sest muusika juures on kõige tähtsam üksteise mõistmine. Mulle meeldib ka, kui kõik ei ole lõpuni paika pandud, vaid laval sünnib iga kord midagi uut ja erilist.

Kalev Kuljus on üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid eesti oboemängijaid, kes töötab Põhja-Saksa Raadio Sümfooniaorkestri (NDR Elbphilharmonie orkestri) soolo-oboemängijana. Ta on õppinud Tallinnas, Lyonis ja Karlsruhe’s ning pälvinud auhindu mitmetel mainekatel rahvusvahelistel konkurssidel, sealhulgas näiteks „Praha kevadel“.

Kuljus on esinenud solistina paljude orkestrite ees Euroopas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas ning teinud koostööd dirigentidega nagu Sir Simon Rattle, Claudio Abbado, Riccardo Muti jne. Tema repertuaar ulatub barokist nüüdismuusikani ning mitmed eesti heliloojad on kirjutanud teoseid spetsiaalselt talle. Kuljus annab regulaarselt meistriklasse nii Euroopas kui ka Aasias – viimased neist leidsid aset Münchenis, Tokyos ja Osakas.

Kalev Kuljuse tegevus ja rahvusvaheline haare on viimastel aastatel selgelt mõjutanud ka eesti oboerepertuaari kujunemist. Mitmed heliloojad on loonud uusi oboekontserte just teda silmas pidades. Neid teoseid võib pidada esimesteks tõeliselt kaalukateks oboekontsertideks eesti muusikas. Esimene valmis 2023. aastal Rasmus Puuri sulest ning teine 2024. aastal Erkki-Sven Tüürilt. Tüüri oboekontserdi maailmaesiettekanne leidis aset aastal 2024 Hamburgis Elbphilharmonie orkestriga dirigent Paavo Järvi juhatusel. Käesoleva aasta oktoobris ilmub CD, millel kõlab Tüüri flöödikontsert solist Emmanuel Pahudiga ja oboekontsert Kalev Kuljusega.

Oktoobris on plaanis ka kolm kontserti Kalev Kuljuse ja tema hea sõbra Marko Martiniga Pärdi Keskuses, Tartus Tubina saalis ja Kadrioru kunstimuuseumis. Kontserte korraldab Eesti Interpreetide Liit.

Kontsert „Laulev hing. Kalev Kuljus, Peter Spissky ja Tallinna Kammerorkester“ toimub laupäeval, 9. mail kell 19.00 Tallinnas Mustpeade majas.

Annika Lõhmus