Mõtteid kollektiivsest juhtimisest

Kollektiivne juhtimine, kus orkestrite tegevust kavandab kunstiline nõukogu, ei ole maailmas sugugi haruldane, vaid seda praktiseerivad mitmed tuntud orkestrid. Kuigi traditsioonilised peadirigendi juhitud orkestrid ei kao, võib kollektiivsem lähenemine pakkuda paindlikkust, suuremat loomingulist vabadust ja muusikute suuremat kaasatust – need on väärtused, mis mängivad tänapäeva muusikamaailmas üha suuremat rolli.

Teema avamiseks rääkisime kahe muusikuga, kes on oma töös kollektiivse juhtimisega kokku puutunud: Tapiola Sinfonietta esimene fagott Jaakko Luoma ning dirigent ja vioolamängija Xandi van Dijk, kes tegutseb Müncheni Kammerorkestris. Nende kahe suurepärase muusiku kogemused näitavad, et kollektiivne juhtimine võib anda suurema vabaduse ja vastutuse ning muuta orkestri kunstilist arengut paindlikumaks ja mitmekesisemaks.

Mis on kollektiivne juhtimine ja kuidas see toimib?

Traditsiooniliselt on orkestrid harjunud töötama peadirigendiga, kes määrab kunstilise suuna ja teeb suuremad muusikalised otsused. Kollektiivses juhtimismudelis jagatakse aga kunstiline vastutus laiemalt – tihti on selleks kas muusikutest koosnev kunstiline kolleegium või teatud arv kunstilisi partnereid, kes vahetuvad ja toovad orkestrisse uusi ideid.

Tapiola Sinfonietta, kus Jaakko Luoma on mänginud alates 1993. aastast, loobus peadirigendist juba üle 20 aasta tagasi. Orkester töötab nüüd mitme kunstilise partneriga, kes võivad olla nii dirigendid kui ka solistid, kuid kes tavaliselt on mingis kindlas žanris spetsialistid. Selline paindlik süsteem annab orkestrile võimaluse valida iga muusikalise stiili jaoks parim võimalik partner, selle asemel et töötada püsivalt ühe peadirigendiga, kes ei pruugi kõigis žanrites tugev olla.

„Meie identiteet on seotud orkestri kui tervikuga, mitte ühe peadirigendi näo või karjääriga,” selgitab Luoma. „Meil on kunstiline vabadus teha muusikalisi otsuseid, lähtudes just sellest, mida meie kui kollektiiv õigeks peame.”

Millised on sellise süsteemi eelised?

Kollektiivne juhtimine annab muusikutele suurema rolli orkestri kunstilises arengus. Kui otsustamine ei ole koondatud ühe inimese kätte, saavad muusikud ise rohkem panustada, arutleda repertuaari valiku üle ja võtta vastutust orkestri mängutaseme eest.

Xandi van Dijk toob välja, et Müncheni Kammerorkester loobus peadirigendist ja töötab nüüd kolme erineva dirigendiga, kes vahelduvad. Ta hindab just ideede mitmekesisust ja sünergiat, mida selline süsteem võimaldab. „See annab muusikutele suurema kuuluvustunde ja vastutuse,” ütleb ta. „Kui muusikud tunnevad, et neil on reaalne mõju lõpptulemusele, tekib ka sügavam side sellega, mida laval tehakse.”

Jaakko Luoma arvates aitab see süsteem säilitada orkestril stabiilsust ka siis, kui kunstilised juhid vahetuvad. „Kui orkestri kunstiline suund sõltub peadirigendist, võib see iga juhivahetusega drastiliselt muutuda. Meie süsteemis jääb orkestri lähenemine muusikale samaks ka siis, kui kunstilised partnerid vahetuvad.”

Kas dirigenti on siis üldse vaja?

Üks levinumaid arusaamu on, et dirigent on orkestri kui terviku jaoks hädavajalik ning et ilma kindla kunstilise juhita võib orkester „suuna kaotada.” Jaakko Luoma leiab, et see pole tingimata tõsi. „Mõned arvavad, et ilma peadirigendita kobab orkester nagu pimeduses,” ütleb Luoma, „aga tegelikkuses teab iga orkestrant muusika esitusest ja ansamblitööst rohkem kui enamik dirigente – vähemalt selles osas, mis puudutab koos mängimist ja musitseerimist.” Tema sõnul on hoopis orkestrantidel võimalus oma mängutaset arendada ja kunstilist suunda kujundada, mitte sõltuda peadirigendi visioonist.

Samas ei tähenda kollektiivne juhtimine, et dirigendita töötamine on ainus võimalus. Ka Müncheni Kammerorkester kasutab dirigente, kuid nende roll on olla pigem kaaslooja ja ideede vahendaja, mitte autoritaarne juht. „Dirigent võib inspireerida ja suunata, aga oluline on see, et muusikud tunneksid, et nad on osa loomingulisest protsessist,” ütleb van Dijk.

Kollektiivne juhtimine – ajutine eksperiment või muusika tulevik?

Viimaste aastakümnete jooksul on üha enam orkestreid liikunud kollektiivse juhtimise suunas. Lisaks Müncheni Kammerorkestrile ja Tapiola Sinfoniettale tegutsevad ilma peadirigendita ka näiteks Euroopa Kammerorkester, Mahleri Kammerorkester, Orpheuse Kammerorkester, Britteni Sümfooniaorkester, Saint Pauli Kammerorkester, Camerata Salzburg ja mitmed teised.

„See pole enam lihtsalt ajutine eksperiment – see on paljude orkestrite reaalsus,” ütleb Luoma. Ta usub, et see suundumus ei kao kuhugi. „Isegi suuremad sümfooniaorkestrid on hakanud liikuma paindlikuma juhtimisstruktuuri poole.”

Annika Lõhmus