top of page
Tallinna Kammerorkestri koosseis

MENÜÜ

„Minu jaoks on muusika parim viis, kuidas tegeleda inimeseks olemise tuumküsimustega“

Writer's picture: Tallinna KammerorkesterTallinna Kammerorkester

21., 22. ja, 23. veebruaril jõuab publiku ette Pärt Uusbergi teos „Regiväli“. Kontsertidel, mis toimuvad Pärnus, Tartus ja Tallinnas, viivad Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel kuulajad Eestimaa erinevatest kihelkondadest pärit regilaulude maailma.

Palusime helilooja Pärt Uusbergil avada veidi oma teose tausta.

Foto: Anneli Ivaste
Foto: Anneli Ivaste

Sinu uus teos „Regiväli“ kannab tugevat rahvamuusika mõjutust, tuginedes regilauludele. Kuidas jõudsid selle teema ja vormi juurde ning mis oli kõige suurem inspiratsiooniallikas teose loomisel?


Olen regilauluga kokku puutunud lapsest saati. Minu ema poolt loodud kooris nimega „Riinimanda“ laulsime tihti ka regilaule. Tegelikult sündis see koor nii, et kui mu vanem vend Andero läks kooli, palus ema Andero klassijuhatajalt, et mis oleks, kui ta vahetult enne koolipäeva algust laulaks lastega regilaule. Ütles, et on kuulnud, et see pidavat hästi mõjuma. Klassijuhataja jäi nõusse ja sujuvalt kasvas sellest klassist välja koor, mis tegutseb Raplas tänase päevani. Hiljem puutusin koorilauljana kokku ka Veljo Tormise regilaulu seadetega, mis mulle väga meeldisid. Heliloojana olen alati olnud dilemma ees, et kuna Tormis on end selles vallas nii tõsiselt kehtestanud, kas siis üldse on veel ruumi millekski muuks. Ehkki teisalt – eks regilaule on seadnud või motiividena kasutanud lõpmata palju eesti heliloojaid. Mõneti tundub see ka väga loogiline – regilaul on justkui meie kõigi oma ja kõigil on mingisugune oma isiklik suhe selle fenomeniga. Umbes nii, nagu meil kõigil on oma suhe Eesti loodusega. Eks olen minagi siis püüdnud heliloojana väljendada oma tunnetust ja taju seoses regilauluga. Olen teinud varasemalt mõned a cappella seaded ja kirjutanud 2013. aastal ühe pooletunnise teose segakoorile ja keelpilliorkestrile, „Õhtu ilu“, kus ühendasin regilaulud vaimulike rahvaviisidega. Jõudes nüüd pika kaarega „Regiväli“ juurde, siis mingil hetkel tekkis mõte tunniajasest tervikust, mis põhineks vaid regilauludel. Minu põhiliseks inspiratsiooniallikaks oli tegelikult regilaul kui puht-muusikaline nähtus. Ehk siis minu eesmärk oli leida meloodiaid, millel oleks x-faktor või magnet, mis minuga resoneeriks. Sisu ma esialgu ei arvestanud. Seega esimene faas selle teose puhul oli materjali kogumine, mis kestis suisa neli aastat. Ühest küljest kestis see nii kaua ka seetõttu, et tegu ei olnud tellimusega. Idee oli kogu aeg vaikselt tiksumas, marineerimas ja ootamas hetke, et jõuda reaalse kirjutamiseni. Tagantjärgi on see teekond olnud väga huvitav. Eriti näiteks see, et mõned viisid leidsin ma nii-öelda reaalsest elust, tundes end pisutki nagu 20. sajandi alguse rahvamuusika „korjajad“. Näiteks sattusin ma olema ühel Mooste folgil, kui öösel toimus kooslaulmine. Urmas Kalla laulis ees üht minu jaoks hästi ilusat viisi. Võtsin siis oma mobiili ja salvestasin selle üles. Hiljem kirjutasin Urmas Kallale, saatsin talle selle viisi ning sellest sai alguse väga ilus koostöö. Temast sai minu põhiline abiline ja mentor „Regiväli“ kirjutamisel. Taolisi hetki oli sel teekonnal veel. Kui viimaks oli koorumas mingisugune hulk meloodiaid, mida kindlasti soovisin oma teoses kasutada, hakkas sellest sujuvalt välja kasvama ka teose struktuur. Ja mulle täiesti ootamatult tuli sisse näiteks sõja teema, kuna üks minu lemmikviise sattus olema nekrutilaul. Paralleelselt minu enda otsingutega jõudis Euroopa taas sõjaaega, mis oli isegi mõnevõrra kummaline kokkusattumus.


Teost tutvustavas tekstis on öeldud, et see on lugu pühadusest, sõjast ja inimeseks olemisest, hallist taevast ja heledatest laikudest, mille nimel tuleb leppida nii saatuse kui ka surelikkuse paratamatusega. Kui oluline on sinu jaoks muusika kaudu selliseid universaalseid küsimusi käsitleda?


Ütlen kohe ära, et seda tutvustavat teksti ei ole ma ise koostanud. Aga tõsi on see, et teosel, mis oma algideelt ei pretendeerinud üleliia dramaturgilisele sisule, on oma selge dramaturgia olemas. Tõsi, see ei pruugi olla lineaarselt jälgitav, aga sisemine dramaturgia aitas mul hoida heliloojana teost koos. Mulle endale tundub, et kui kellelgi oleks soovi, oleks võimalik „Regiväli“ muusika ühendada ka näiteks kaasaegse balletiga. Aga vastates küsimusele – minu jaoks ongi muusika olnud parim viis, kuidas tegeleda inimeseks olemise tuumküsimustega. Tihtilugu olen leidnud ainest kas siis Eesti luulest, regilaulust või ka vaimulikest rahvaviisidest ja vaimulikest tekstidest.


Regilaulud on osa Eesti kultuuripärandist. Kuidas sa näed traditsioonide ja tänapäeva muusika omavahelist suhet – kas need peaksid sinu arvates rohkem omavahel suhtlema?


Sellele küsimusele on ilmselt igal loojal oma vastus. Minule on regilaulud ja vaimulikud rahvaviisid orgaaniliselt hingelähedased. Ma pean neid justkui Eesti vaimseteks maavaradeks. Samuti on mulle hingelähedane meie kaunis emakeel. Ma tunnen, et vaimustus eesti luule vastu on aastatega üha kasvanud, kuna leian enda jaoks üha uusi inspireerivaid autoreid. Seega ei nõua see minult mingisugust ekstra pingutust, et Eesti kultuuripärandiga suhestuda, see on mind lihtsalt ja siiralt inspireerinud. Tõsi, vaadates korraks välja nii-öelda oma „põllult“ – eks aeg ole ka omajagu muutunud. Vahel on isegi kummaline mõelda, et näiteks Heino Eller, Eduard Tubin, Cyrillus Kreek, Mart Saar, Veljo Tormis või Ester Mägi on alles hiljuti elanud heliloojad. Eesti heliloomingu maastik on vahepeal väga palju muutunud. Aga see on pikk ja lai ning ühtlasi tundlik teema.


„Regiväli“ tuleb ettekandele kolmes suuremas kontserdisaalis: Pärnus, Tartus ja Tallinnas. Kui nängiksid natuke selle mõttega, siis milline oleks ideaalne kontserdipaik selle teose esitamiseks? Kas midagi ebatavalist, näiteks keset loodust, mahajäetud tehases või veelgi ootamatumas kohas?


Minu jaoks on see, mis „Regiväli“ puhul juhtuma hakkab, pigem just ideaalselt kokku kõlav kontekst. Esiteks meeldivad mulle väga meie klassikalised kontserdisaalid. Ning teiseks olen üles kasvanud taolise kolmainsuse nagu Kaljuste / EFK / TKO salvestustega. Minu kui helilooja jaoks on suur au ja rõõm, et taolised koosseisud esitavad minu teost meie parimates saalides, lisaks veel ka läheneva Eesti Vabariigi aastapäeva kontekstis. Nii et olen ütlemata tänulik, et midagi sellist üldse aset leiab. Teisalt, nagu mainisin eelpool, olen avatud „Regiväli“ puhul ka lavastuslikuks ettekandeks, kui kellelgi võiks see äratada mõtteid kaasaegse balleti kontekstis. Kuna, veel kord, seda teost on võimalik kogeda ka kui sõjaaja armastuslugu, millel on oma väike, kurblik-ilus narratiiv.

 

Annika Lõhmus

 

bottom of page