Oi lii, oi laa, oi lallallallallaa – millest mõtleb orkestrant?

Tallinna Kammerorkestris on koos paras ports erakordselt andekaid inimesi, kes tavaliselt väljendavad ennast läbi muusika. Sünnipäeva eel otsustasime küsida neilt küsimusi, millele ei saa vastata läbi štrihhide ja partituuri. Tahtsime teada, millist laulu nad seostavad oma tööeluga, mida nad teeksid, kui saaksid ühe päeva olla peadirigent, millise teose nad valiksid, kui peaksid seda mängima terve ülejäänud elu igal TKO kontserdil ja millise hullumeelse pealkirja nad paneksid TKO dokumentaalfilmile.

Vastused olid kõike muud kui igavad. Mõni neist ajas naerma, mõni pani mõtlema, mõni tabas orkestrandi eluolu liigagi täpselt. Ehe näide sellest, kui värvikas ja omanäoline on üks orkester, kui lasta sellel iseendast rääkida.

1. Milline laul või teos kirjeldab kõige paremini orkestrandi elu?

Kandideerisid nii TKO traditsiooniline sünnipäevalaul „Oi lii, oi laa, oi trallallallalaaa!“ kui ka Scatman Crothersi „Keep That Coffee Hot“.

Samuti Tommy Cashi „Espresso macchiato“ - "See laul on sama absurdikas, kaootiline ja tragikoomiline nagu orkestrandi elu vahel.“

Mõni valik tabas täpselt kümnesse:

Šostakovitši klaverikontsert nr 2 – „Segu rõõmust, kurbusest, armastusest, sisemisest sügavusest ja ringijooksmisest.“

„Lepo Sumera „Voci e strumenti“ – „Teos, mis kirjeldaks justkui orkestrandi elu: selles esineb nii kaost kui ka korda, lõõgastumist kui ka keskendumist, kodutunnet kui ka eksootikat, draamat kui ka komöödiat. Lisaks teeb teoses kaasa Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kellega me nii mõnegi päeva aastas töiselt koos veedame.“

Muidugi mainiti ära ka ansambel Keeris oma igihalja palaga „Kontsert“.

Ning Jaak Joala, Ivo Linna ja Tõnis Mägi lugu „Tähti üheks õhtuks“. Sõnum on selge.

2. Kui saaksid üheks päevaks olla peadirigent, millise pöörase uuenduse teeksid?

Saime teada, et kui otsustusõigus oleks orkestrantide käes, siis algaks hommik pöörase uuendusega – kõigi muusikute palgad on tõusnud ja peadirigendi koha on sisse võtnud tehisintellekt. Proovis, mis algab nüüd kell 10 (ja pärastlõunased proovid on igaveseks ajalugu), on I ja II viiulirühma mängijad omavahel kohad vahetanud. Kahjuks ei saa me kunagi teada, kuidas see proov edasi kulgeb, sest tegu on igakuise matkapäevaga, mis lõppeb karastava suplusega. Pärast seda suunduvad kõik orkestrandid kollektiivpuhkusele, mis algab 1. juunil ja lõpeb 31. augustil.

3. Kui peaksid kogu ülejäänud elu igal TKO kontserdil mängima ühte teost, siis millist?

Sellise soovikontserdi kava oleks:

Erkki-Sven Tüür – „Illusioon“

Anatoli Komarovski - Kontsert viiulile ja orkestrile

Jüri Lepp – „Yes Yes or No Yes“

Tõnu Kõrvits – „Nocturanus“

Lisalugudena:

Arvo Pärt – „Aadama itk“

Johannes Brahms – Sümfoonia nr 2, II osa

Heino Eller – „Neenia“

Wolfgang Amadeus Mozart – Sümfoonia nr 1

Richard Strauss – „Morgen“

Jonas Tarm – „Kollane meedia“

4. Mis oleks kõige hullema pealkirjaga dokumentaalfilm TKO elust?

Iga kollektiivi elus on hetki, mis vääriksid omaette filmi – eriti siis, kui päevad mööduvad tiheda proovigraafikuga, tuuridel või štrihhivaidlustes. Palusime muusikutel pakkuda välja dokumentaalfilmi pealkiri, mis võtaks kokku TKO elu kõige ausamal moel. Tulemuseks said pealkirjad, mis kõiguvad elu ja absurdi piiril.

• „Mis elu see on?”

• „Kuidas elada õhust ja armastusest (muusikast).”

• „Aga nemad teevad ju alla!?” (Viide štrihhivaidlustele. Neid jagub.)

• „Tallinna Kammerorkester – päevad läbi mängivad, kas tööd ka tehakse?”

• „Ikka veel see TKO.”

• „TKO – Elu pärast.”

Palju õnne, Tallinna Kammerorkester!