Veljo Tormise elav pärand - uues kuues ja uute kõladega

Eesti rahvalaul on nagu allikas, mis iial ei kuiva – ikka ja jälle leitakse sellest uusi radu, uusi mõtteid, uusi tähendusi. Veljo Tormis teadis seda hästi. Suurem osa tema loomingust toetub meie pärimusmuusikale – Tormise käe all sai sellest oma ajatut elu elav muusikaline maailm, mis ei rääkinud ainult minevikust, vaid kõneles inimestega siin ja praegu.

Augustikuine kontsert „Tormis 95“ (7. ja 8. augustil Krulli kvartalis) toob selle pärandi uude valgusse. Seekord on fookuses mitte koorilaul, vaid instrumentaalsed seaded Tormise vokaalloomingust. Noorem põlvkond heliloojaid ja arranžeerijaid – Tõnu Kõrvits, Rasmus Puur, Jaak Sooäär, Bianca Rantala, Valter Soosalu – astub dialoogi Tormisega. Tulemuseks ei ole pelgalt uus kõlapilt, vaid teistsugune tunnetus: kaasaegne ja isiklik, ent samas sügavalt juurdunud meie muusikalisse mällu. Kaks selle elava pärandi tänast tõlgendajat – Jaak Sooäär ja Bianca Rantala – jagasid meiega oma mõtteid Tormise muusika ajatusest ja inspiratsioonist, mida see neis endiselt äratab.

Veljo Tormis (foto: Tõnu Tormis)

„Tormise muusika puhul on tunne, et kujundid – olgu need meloodiad, rütmid või kordused – mitte ainult ei kõnele, vaid lausa nõuavad kuulamist,“ ütleb 26-aastane multitalent Bianca Rantala. „Regilaulu loitsuline, peaaegu hüpnootiline struktuur on täis sellist väge, mis inspireerib koheselt otsima uusi kõlapilte. Tänapäevased tõlgendused, mis meie kontserdil kuulajateni jõuavad, annavad võimaluse kogeda seda jõudu täiesti uues valguses ja läbi fantastiliste muusikute sünergia.“

Kitarrist ja helilooja Jaak Sooäär tunnistab, et Tormise muusika on saatnud teda juba poistekoori päevist saadik. Hiljuti sattus ta sellele uuesti peale hoopis aiatöid tehes, kui juhtus kuulama saadet Tormise soololauludest. „Tekkis mõte tõlkida algsed klaverisaated elektrikitarri jaoks. Nägin seal ootamatuid viiteid jazzilikele harmooniatele ja kohati isegi progerockile (mis kujunes ju välja alles tükk aega pärast Tormise soololaulude kirjutamist) – see oli täiesti üllatav,“ räägib Sooäär. „Pealtnäha erinevates stiilides on tegelikult kasutatud sarnast infot ning konteksti veidi muutes on sidusus täiesti olemas.“ Seda ideed kannab ta nüüd ka kontserdil kõlavates seadetes: „Klaveripartii ümber tõstmine kitarrile on minu jaoks radikaalne piiride nihutamine. Tuleb leida viis, kuidas algse idee tuum üles leida ja kõlama saada. Elektrikitarri ja kammerorkestri kooslus pole just tavaline kombinatsioon – kusagil õpikutes sellise koosluse reegleid esialgu veel kirjas pole –, aga just see teebki asja põnevaks. Ehkki mingid nüansid jäävadki ilmselt proovis katsetamiseks.“

Mõlemad loojad rõhutavad, et Tormise loomingusse suhtutakse suure lugupidamisega. „See ei ole pelgalt muusika, vaid elav osa meie kultuurilisest alateadvusest,“ sõnab Rantala. Tema sõnul peitub Tormise loomingus ürgne jõud, mis ei ole seotud ühegi konkreetse ajastu või esteetikaga – see on ajatu ja universaalne. „Tormise teosed on nagu sillad ajastute vahel – ühendades muistse pärimuse kaasaegse tundlikkusega, ent mind kõnetab eelkõige see, kuidas tema helikeel puudutab väga sügavalt, justkui otseteed pidi.“ Sooäär lisab, et Tormis ise suhtus seadete tegemisse väga avatult, mis annab tänastele muusikutele loomevabadust: „Tahaks edastada Tormise algideed, aga ka laiendada seda. Võib-olla pikendada vorme ja lisada ruumi improvisatsioonile – et algmaterjalile tekiks juurde õhku.“ „Üks suurimaid ajendeid selle projektiga liitumiseks oligi võimalus näha Tormise muusikat uues valguses – kammerorkestri ja solistide koosluses,“ ütleb Bianca Rantala. „Ootan huviga kontserte.“

Kontsert „Tormis 95“ ei ole pelgalt austusavaldus ühe helilooja sünniaastapäeval. See on märk elujõulisest pärimusest ja loovast järjepidevusest – sellest, kuidas uued põlvkonnad mitte ainult ei kanna mälestust, vaid kujundavad seda edasi. Uus tõlgendus ei muuda Tormise muusikat mitte üksnes kaasaegseks, vaid aitab ka eesti rahvalaulul elus püsida – see on meie kultuuri ja rahvuse säilitamise seisukohalt hindamatu panus.

Bianca Rantala on noor helilooja, arranžeerija, dirigent, laulja ja klahvpillimängija, kes on tuntust kogunud oma arranžeeringute, autoriloomingu ja muusikaliste kollektiivide juhtimisega nii Eestis, Soomes kui ka mujal Euroopas. Ta on pälvinud mitmeid auhindu ja tunnustusi, sealhulgas 2025. aastal Eesti jazzihelilooja tiitli. Rantala on õppinud Soomes Metropolia ülikoolis muusika produtseerimist ja jazzkompositsiooni ning teinud koostööd paljude mainekate muusikutega.

Jaak Sooäär on kitarrist, helilooja ja ansamblijuht, kes on olnud üks Eesti ja Baltikumi aktiivsemaid jazzmuusikuid viimastel aastakümnetel. Ta omandas esimese eestlasena jazzmuusika alase kõrghariduse Kopenhaageni Rütmimuusikakonservatooriumis ning on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia jazzmuusika osakonna õppejuht ja õppekavade koordinaator. Sooäär on teinud koostööd tuntud muusikutega üle terve maailma, mänginud mitmetes väljapaistvates kooslustes, salvestanud üle 50 albumi ja pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas Eesti Muusikaauhinna ja Eesti Vabariigi kultuuripreemia.

Annika Lõhmus