Muusika vallutab Pika tänava

Pühapäeval, 14. septembril hingab Tallinna vanalinn festivalirütmis – toimub juba tasapisi traditsiooniks muutuv Pika tänava festival, mis toob kokku kohalikud elanikud, tänava asutused ja külalised. Avatud on hoovid ja muuseumid, toimub vanakraamiturg, töötoad ja üles pannakse piknikulaud. Kuid tänavu lisandub ka üks täiesti omanäoline sündmus: Tallinna Kammerorkestri ja Politseiorkestri ühine muusikaline jalutuskäik mööda Pikka tänavat.

Sündmuse eestvedaja Siim Aimla sõnul peitub idee erilisus selles, et muusika ei jää sel korral ainult lavale, vaid liigub mööda tänavat, peatub ootamatutes paikades ja kutsub publiku kaasa elama. Uurisime temalt lähemalt, milliseid elamusi kuulajad oodata võivad.

Pika tänava festivalil on ees ootamas üks põnev kontsert, mille eestvedajaks te olete. Kas oleksite nõus paljastama, mida see sündmus endast kujutab?

See on nagu muusikaline jalutuskäik mööda Pikka tänavat. Nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Olen kuulnud kontserdi kohta vihjet, et „muusika liigub mööda tänavat“. Mida see tähendab? Või peaks see jääma publiku jaoks üllatuseks?

Ei ole siin saladust midagi. Meie idee on selline, et nn grupijuht on mobiilne, New Orleansi stiilis ansambel, kes juhatab rahvast õiges suunas ja näitab kätte kohad, kus saab kuulata erinevas stiilis ja erinevate koosseisudega minikontserte. Rõdudel, aedades, majade fuajeedes jne.

Kuidas sündis mõte tuua kokku TKO ja Politseiorkester?

Mõlemad kollektiivid on Tallinna haldusalas ja tundus loogiline, et sellisel vanalinnaga seonduval üritusel pannakse seljad kokku.

Kas kontserdi ülesehitus on pigem tervikprogramm või muusikalised hetked, mis tekivad spontaanselt eri paigus?

Programm on pigem kirju nagu Pika tänava arhitektuur. Kuulaja saab nii uut kui vana!

Kui palju on repertuaarivalik seotud festivali õhustikuga – kas kavas on näiteks midagi eriti „Pikale tänavale omast“?

Kindlasti on kogu muusika seostatav Pika tänava õhustikuga – vanamuusikast kuni tänapäevani.

Kas publikul tekib võimalus kaasa ümiseda või on lood pigem nautimiseks ja kuulamiseks?

Kui keegi tunneb, et tahab kaasa ümiseda või plaksutada, siis mingeid takistusi ei tehta. See muusika on kõigile ja rangeid reegleid seekord ei ole.

Mis on teie enda jaoks selle kontserdi juures kõige toredam – kas see, et saab muusikat viia otse inimeste keskele, või ootamatused, mida tänaval ikka ette võib tulla?

Ma loodan, et kui kõik õnnestub, siis kõige toredam on see, et terve tänav on muusikat täis.

Pika tänava festival on kogukonna ja koosolemise pidu. Millise tunde või elamuse loodate selle muusikalise jalutuskäiguga publikuni viia?

Muusikalise rõõmusõnumi.

Milline on kõige ootamatum koht, kus olete ise muusikat mänginud või kuulnud? Kas Pika tänava kontserdil võib ette tulla midagi sama pöörast?

Kõige veidramad kohad mängimiseks on olnud tõstuki korvis, 60 meetri kõrgusel, ja puu otsas varese kostüümis. Sel korral jääme jalgupidi tänavale ja kõrgustesse tõstame vaid vaimu.

Siim Aimla on tuntud saksofonist, jazzmuusik, arranžeerija, dirigent ja õpetaja. Ta on õppinud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, Helsingi pop-jazz konservatooriumis ja Metropolia rakenduskõrgkoolis. Alates 2006. aastast juhatab ta Politsei- ja Piirivalveameti bigbändi ning alates 2009. aastast on Estonian Dream Big Band’i kunstiline juht. Aimla on teinud koostööd paljude maailmakuulsate artistidega, sealhulgas Dee Dee Bridgewater, Kurt Elling, New York Voices, Randy Brecker ja Nils Landgren. Ta on andnud välja mitmeid albumeid ja on tunnustatud nii muusiku, dirigendi kui pedagoogina.

Annika Lõhmus