Ajalooline tähis: Tobiase „Joonase“ plaadiesitlus Olavi saalis

11. novembril leidis Tallinna Mustpeade maja Olavi saalis aset märgilise tähendusega sündmus: Eesti esimese oratooriumi, Rudolf Tobiase „Joonas“ CD-plaadi ja noodimaterjali esitlus. Valminud plaadile on salvestatud Tobiase oratooriumi „Joonas“ originaalmuusika eestikeelse tekstiga. Esitajateks on Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester, orelil Kadri Traksmann, dirigent Tõnu Kaljuste. Solistid: Mirjam Mesak (sopran, Baieri Riigiooper), Kai Rüütel-Pajula (metsosopran), Mati Turi (tenor), Taavi Tampu (Joonas, bariton) ja Raiko Raalik (bass, Rahvusooper Estonia); Chorus Mysticus koosseisus Maria Listra (sopran), Kadri Tegelmann (metsosopran), Endrik Üksvärav (tenor) ja Tamar Nugis (bass, Rahvusooper Estonia). Kaasa teevad Rahvusooper Estonia poistekoori lauljad (juhendaja Hirvo Surva). Plaadi väljaandjaks on plaadifirma Ondine (helirežissöör Enno Mäemets, toimetaja Viive Mäemets).

Lisaks CD-plaadile ilmusid ka Eesti Muusika Infokeskuse poolt välja antud neli uut originaalväljaannet: saksa- ja eestikeelsed partituurid ja klaviirid.

Pidulikul üritusel avasid Tobiase teose olulisust dirigent Tõnu Kaljuste, Eesti Filharmoonia Kammerkoori koormeister ja doktoritöö „Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonas“ tekstikriitilisest redigeerimisest“ autor Mai Simson ning Eesti Muusika Infokeskuse direktor Saale Kareda. Sündmust modereeris kultuuriajakirjanik Joonas Hellerma, ürituse juhatas sisse Tallinna Filharmoonia direktor Lennart Sundja.

Foto: Anneli Ivaste

Kuidas „Joonas“ jõudis tagasi oma juurte juurde

Oratoorium „Joonas“, mis valmis aastal 1907 ja kanti kaks aastat hiljem ette Leipzigis, ei olnud Tobiase eluajal liialt menukas teos – publiku huvi jäi napiks ja teos vajus kaheksakümneks aastaks varjusurma. Tänapäeva kuulajani jõudis „Joonas“ alles 1980. aastatel Vardo Rumesseni loodud monumentaalse versiooni näol (kandes muuhulgas ka uut nime „Joonase lähetamine“) ning teos tõusis rahvusliku sümbolina pjedestaalile. Ometi jäi õhku küsimus: milline nägi oratoorium välja enne kõiki hilisemaid täiendusi?

„Joonase“ eestikeelse libreto leidmine 2019. aastal – vana pruuni kohvri seest Gonsiori tänava korterist – oli muusikaloo seisukohast pöördeline hetk. Kohver kuulus Rudolf Tobiase tütrele Silvia Tobiasele ning leid muutis kogu arusaama teose algsest vormist ja helilooja kavatsusest. See võimaldas esmakordselt taastada „Joonase“ nii, nagu Tobias ise selle kavandas: ajastutruu orkestratsiooni ja eestikeelse tekstiga. Just Silvia Tobiase poolt ümber kirjutatud „Joonase“ klaviir sai teose rekonstrueerimise lähtepunktiks.

Mai Simson märkis esitlusel: „Klaviiris oli eestikeelne tekst lisatud pliiatsiga. Me käisime isegi käekirjaekspertiisis ja pakkusime erinevaid eestlasi – ka Tobiast ennast –, kes oleks võinud selle kirjutada, aga paraku jäi autor müsteeriumiks.“ Tõnu Kaljuste lisas: „Oluline on see, et sellest klaviirist võttis Silvia Tobias eestikeelse teksti ja kirjutas teose ümber oma isa partituuri põhjal. Meie tuginesime oma salvestuse puhul just sellele versioonile.“

Foto: Anneli Ivaste

Miks see kõik oluline on? Sest esimest korda kõlab „Joonas“ nii, nagu Tobias ise seda tõenäoliselt Eesti publikule esitada oleks soovinud – eestikeelsena ja ilma hilisema ajastu esteetiliste paisutusteta.

Kui Rumesseni versioon täitis omal ajal teist ülesannet – anda peatselt sündivale noorele riigile monumentaalne muusikaline sümbol –, siis Tõnu Kaljuste ja Mai Simsoni lähenemine on püüdnud taastada teose ajastutruud hingamist. Seda mitte ainult austusest mineviku vastu, vaid soovist mõista Tobiast terviklikult, ilma hilisemate väärtushinnanguteta. Tänu Tõnu Kaljustele ja Mai Simsonile sai Tobiase „Joonas“ tagasi oma originaalpealkirja, -partituuri ja -keele ning see ei ole pelgalt muusikateaduslik saavutus. See on pöördepunkt, kuna helilooja unistused said viimaks teoks.

Ettekande ja plaadiesitluse sügavam sõnum oli selge: Eesti muusikalugu ei kasva mitte ainult uute teoste kaudu, vaid ka siis, kui me õpime oma pärandit nägema lisaks rahvuslikule prismale ka professionaalse täpsuse, intellektuaalse aususe ja kunstilise tundlikkuse kaudu. Ning on omamoodi sümboolne, et seda kõike tähistati Mustpeade maja ajaloolises ruumis – paigas, kus Eesti muusika lugu on alati sidunud mineviku ja tuleviku.

Foto: Anneli Ivaste

Sündmuse korraldajateks olid Tallinna Filharmoonia ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor koostöös Eesti Muusika Infokeskuse ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumiga.

Plaadistuse peatoetajateks olid Selver ja Exmet Grupp. Salvestise valmimist toetasid ka: Kultuuriministeerium, Kultuurkapital, Eesti Autorite Ühing, Tallinna linn, Scoremusic, C&C (Valge Klaar), Nordnet, Ascar Tartu, noodigraafika partner Nargenfestival.

Annika Lõhmus