Allegro con brio finišini – TKO muusikud osalevad Glasgows Great Scottish Run’il

Tallinna Kammerorkestris hinnatakse head füüsilist vormi peaaegu sama kõrgelt kui ilusat kõla. „Meil on näiteks täiesti arvestatav kamp suusahulle orkestrante,“ ütleb kontrabassimängija Andres Kungla. Sport pole orkestrantidele lihtsalt eraviisiline hobi, vaid midagi, mis hoiab muusikuid vormis ja aitab lavanärviga toime tulla. Seega pole ime, et orkestris on kujunenud ka väike jooksusõprade ring. Selle tuumiku moodustavad Anete Ainsaar, Merike Heidelberg, Siluan Hirvoja, Andres Kungla ja orkestri itaallasest kontrabassimängija Michele Bonfate.

Septembris läbisid nad kõik koos Tallinna Sügisjooksu raames poolmaratoni ning panid oma tiimile nimeks Allegro con brio – „kiiresti ja hoogsalt“. Nimi sündis ühise arutelu käigus, kus ideid lendas igast suunast. „Meil oli vaimukaid variante jalaga segada,“ meenutab Anete. „Lõpuks pakkus Lennart Sundja välja Allegro con brio. Olin parajasti 18-kilomeetrisel treeningul, kui sõnum kellale saabus: „Allegro con brio finišini!“ See oli nii tore motivatsioon, et lihtsalt pidime selle särgi peale saama!“

Allegro con brio

Nüüd ootab ees uus väljakutse – AJ Bell Great Scottish Run 5. oktoobril Glasgows, samal hommikul, kui õhtul toimub TKO ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori ühiskontsert Glasgow City Hallis. Lisaks orkestrantidele liitub jooksutiimiga ka Tallinna Filharmoonia direktor Lennart Sundja. Tema tunnistab, et pole varem „pärisjooksudel“ osalenud – 2020. aasta virtuaalmaraton oli seni ainus. „Ma pean ütlema, et ega mulle ei meeldi joosta. Korra paari nädala sees leian end siiski vastumeelselt jooksutosse jalga tõmbamast ning tuleb tunnistada, et eks ma pärast jooksu saan ikka aru, et see aitab pead üleliigsetest mõtetest tühjendada ja annab parema une. AJ Bell Great Scottish Run saab olema minu jaoks muidugi täiesti uus kogemus. Tean küll juba ette, et orkestrandid on kõik väledamad ja tublimad jooksjad kui mina, aga loodan, et nende tuules on mul lihtsam ning orkestriga koos jooksmine aitab ka isikliku väljakutsega kergemini hakkama saada.“

Glasgow jooksul osalemise idee jõudis orkestrisse tänu kohalikele kontserdikorraldajatele, kes uurisid, kas muusikute seas leidub spordihuvilisi. Värske poolmaratoni kogemus andis seltskonnale motivatsiooni. „Kuna olime viiekesi just Sügisjooksul poolmaratoni läbinud, olime kõik elevil, et saame endale kohe järgmise eesmärgi seada,“ räägib Anete.

Siluan Hirvoja ütleb, et temalt isegi ei küsitud, kas ta kaasa tuleb: „Ühel päeval lihtsalt teatati, et kui Glasgows oleme, lähme 10 km distantsi jooksma. See ei olnud küsimus, vaid fakt. Mõistagi ei olnud mul selle vastu midagi, sest joosta mulle meeldib. Meie peres on alati igasugune sport ja füüsiline pingutus väga olulisel kohal olnud ja regulaarne sportimine on minu jaoks saanud elementaarseks elu osaks. Jooksmas ja suusatamas hakkasin käima juba varasest lapseeast koos isaga. Tema tegeles oma nooruspäevil spordiga päris tõsiselt ning ta on mind sellel teel väga palju suunanud.“

Merike Heidelberg lisab, et tema jaoks on jooksmine olnud aastaid lihtne ja taskukohane viis ennast liigutada, ehkki ta alguses sellest nii vaimustatud polnudki. „Füüsilist vormi on alati hea treenida, aga minule meeldib vist jooksmise juures kõige rohkem see, et olen väljas värskes õhus ja avastan uusi kohti. Tihti, kui ma end jooksuüritustele kirja panen, otsin uusi radu ja võistlusi, kus pole enne osalenud. Viimane huvitavam võistlus oli näiteks selle aasta märtsis – sõitsin Jaapanisse, et seal Nagoyas kohalik maraton ära joosta. Pärast seda sain aru, et mulle vist ikka täitsa meeldib joosta. Mul on hea meel, et meil on orkestris teisigi, kes sellega tegelevad!“

Michele Bonfate, kes on pärit Itaalia mägipiirkonnast Trentinost, on grupi kõige kogenum – tal on seljataga juba ligi 30 võistlust, sealhulgas kolm täispikka maratoni. „Algul tahtsin lihtsalt paremasse vormi saada, aga jooksmisest sai kiiresti sõltuvus. See on aeg iseendaga, võimalus end proovile panna ja oma piire nihutada.“ Lisaks rõõmule ja vormile mainitakse korduvalt jooksmise mõju vaimsele tervisele. „Pärast korralikku jooksu on pea muredest tühi ja olemine palju rahulikum,“ ütleb Anete. Siluan leiab, et sportimine aitab tal lavanärvi ohjeldada ja und parandada: „70% kordadest valin pigem jooksu või suusatamise kui harjutamise – ja tegelikult võidab sellest lõpuks ka mu tšellomäng, sest pea on värske.“

Reiside ajal on jooksmisel ka praktiline väärtus – nii saab uuest linnast kiire ülevaate. „Tuuritades on aeg tihti piiratud,“ ütleb Merike. „Väike jooksuring annab hea pildi ümbrusest ja aitab pärast pikki reisipäevi keha äratada.“ Andres lisab: „Joostes jõuab kohtadesse, kuhu muidu ei satuks. Ja see teeb ka laval olemise enesekindlamaks – seda teavad mitte ainult muusikud, vaid terve esituskunstnike plejaad. Tervet inimest on lavalaual palju atraktiivsem kaeda ning vaevu hingitseva kunstniku kuvand on tänapäeval end tasahilju ammendamas. Lisaks on äraütlemata tore, kui sul on kolleegid, kellega kuhugi minnes vahelduseks paar mõnusat jooksutiiru teha, selle asemel et keskenduda ainult kulinaarsetele või gastronoomilistele – ja seejärel gastroloogilistele – dimensioonidele. Tulemus on eranditult parem enesetunne ja oluliselt veenvam ülesastumine.“

Niisiis saab oktoobri alguses Glasgows näha, kuidas Tallinna Kammerorkestri muusikud ja Tallinna Filharmoonia direktor vahetavad ülikonnad ja kleidid jooksutossude vastu ning teevad muusikamaailma tempodega tutvust hoopis teises võtmes. Muide, küsimuse peale, milline tempomärk väljendaks muusikute isiklikku jooksustiili, leidis Anete, et tema stiil on ilmselt Presto (väga kiire), kuigi ta eelistaks joosta pigem Allegro moderato (mõõduka hooga). Michele arvas, et tema stiiliks on Allegro deciso (otsusekindlalt kiire), Siluan seevastu oli veendunud, et temale sobib Prestissimo (ülikiire). „Moderato, mõnikord kerge Allegretto (mõõdukas, vahel veidi kiirem),“ arvas Andres, ning Merike leidis, et talle sobiks Tranquillo (rahulikult): „Ma olen pigem pikamaajooksja, mitte sprinter.“ Lennart võtab teema kokku humoorikas võtmes: „Allegro con brio tundus paslik nimi tiimile, kuna meie jooksutiimis on ju muusikud ja itaalia keel on muusika keel. Kuid minu isiklikku jooksustiili iseloomustaks paremini ilmselt Senza misura või Ad libitum (ilma kindla tempota, vastavalt tujule).”

Seega, kui oktoobri alguses Glasgows TKO kontserdile satute, võib juhtuda, et mõni muusik on samal hommikul juba linnatänavaid vallutanud – Allegro con brio tempos loomulikult.

Annika Lõhmus