Tallinna Kammerorkester tuleb publiku ette põneva kavaga, milles suured sümfoonilised teosed on esitatud kammerlikumas võtmes. Kontsert toimub 5. aprillil kell 19.00 EMTA kontserdi-ja teatrimaja saalis. Kontserdil kõlavad Ludwig van Beethoveni viiulikontsert D-duur op. 61 ja Gustav Mahleri esimene sümfoonia Klaus Simoni kammerorkestri seades. Õhtu solist – viiuldaja ja dirigent Kolja Blacher – on Tallinna Kammerorkestri ees seisnud ka varem.
Blacher, kelle muusikaline tee on viinud Juilliardi muusikakoolist Berliini Filharmoonikute kontsertmeistriks ning seejärel rahvusvahelise solisti- ja pedagoogikarjäärini, on viimasel viiel aastal üha enam keskendunud solisti ja dirigendi rollide ühendamisele. See annab talle ainulaadse võimaluse mõjutada muusikalist tulemust tervikuna. Beethoven ja Mahler, kaks eripalgelist heliloojat, kohtuvad Blacheri artistlikus tõlgenduses ja Tallinna Kammerorkestri suurepärases esituses, avades kuulajatele uusi muusikalisi perspektiive.
Teie kava Tallinna Kammerorkestriga ühendab Beethoveni ja Mahleri – kaks väga erinevat, kuid suure mõjuga heliloojat. Kuidas tajute nende teoste kooslust ühel kontserdil? Kas nende vahel on ka ootamatuid ühenduskohti?
Beethoveni viiulikontsert ja Mahleri esimene sümfoonia on mõlemad erakordsed teosed, mis tähistavad olulisi hetki nende kahe helilooja loomingulisel teekonnal. Beethoveni kontsert on kahtlemata üks suurimaid, mis kunagi kirjutatud, ning Mahleri esimene sümfoonia on hämmastavalt küps debüüt. Kuna me ei saanud esitada Mahleri teost täissümfoonilises vormis, valisime kammerorkestriseade, mis pakub huvitava lähenemisnurga nii Tallinna Kammerorkestrile kui ka publikule. See võimaldab avada nende meistriteoste uusi tahke.
Beethoveni Viiulikontsert D-duur on üks armastatumaid ja enim mängitud viiulikontserte maailmas. Mis on see eriline nüanss või lähenemine, mida te selle teose interpreteerimisel otsite?
Beethoveni viiulikontsert on äärmiselt köitev teos. Olen seda mänginud üle kahekümne või isegi kolmekümne aasta, kuid ma pole endiselt sellest tüdinenud. Sageli peetakse seda lihtsalt ilusaks muusikapalaks, kuid minu arvates peitub selles midagi palju enamat. Selles on võitlust, rahu, tasakaalu, energiat ja sügavat kirge. See kätkeb endas kõike, mida suurepärane muusika peaks kandma.
Mahleri esimene sümfoonia on algselt kirjutatud suurele orkestrikoosseisule. Kuidas mõjutab Klaus Simoni seade kammerorkestrile teose dramaturgiat ja väljenduslaadi? Kas kammerlik lähenemine muudab Mahleri muusika intiimsemaks?
Tõtt-öelda pole ma varem seda teost Klaus Simoni kammerseades esitanud, nii et ootan huviga tulemust. Olen varem töötanud tema Mahleri üheksanda sümfoonia transkriptsiooniga, mis oli algselt mõeldud solistidele, kuid kohandati kammerorkestrile. Mõlema teose kammerversioonid annavad muusikale teatava selguse ja paindlikkuse. Kuigi need ei suuda pakkuda sümfooniaorkestri monumentaalset kõla, avavad nad Mahleri muusikalise tekstuuri intiimsemal ja läbipaistvamalt viisil.
Olete Tallinna Kammerorkestriga koostööd teinud mitmel moel – nii solisti, dirigeeriva kontsertmeistri kui ka mentori rollis. Mis teeb teie koostöö eriliseks ja mis on see, mis teid ikka ja jälle selle orkestri juurde tagasi toob?
Minu suhe Tallinna Kammerorkestriga on tõeliselt eriline. Aastate jooksul oleme saavutanud sügava muusikalise sideme ja iga kord, kui kohtume, kasvab meie vastastikune üksteisemõistmine. See side võimaldab meil töötada tõhusamalt ja saavutada iga etteastega üha paremaid tulemusi. Sellise pikaajalise ja isikliku suhte loomine orkestriga on haruldane ja ma hindan seda väga.
Millal tajusite esimest korda, et dirigeerimine võiks olla loomulik osa teie muusikalisest teekonnast? Kas see on andnud teile ka uue perspektiivi solisti ja kammermuusikuna?
Dirigeerimine on alati olnud minu unistus, kuid ma ei tegelenud sellega, sest olin hõivatud viiulimänguga – nii solisti kui kammermuusikuna – ja õpetamisega. Aja jooksul hakkasin orkestreid juhatama kontsertmeistrina, mis sarnaneb dirigeerimisele, kuid toimub ansambli seest. Ühel hetkel sain aga aru, et ise orkestris mängides ei ole võimalik kõike täielikult kuulda, sest puudub vajalik akustiline distants. Samuti ei saa muusikalist tõlgendust mõjutada samal viisil kui dirigendina.
Kokkusattumusena tuli just siis COVID ja muutis kõike. Muusikute vahel kehtestatud distantsireeglid olid nii ranged, et mingil hetkel olin lihtsalt sunnitud dirigeerima – muidu oleks muusika laiali lagunenud. Ootamatult nägin, et see toimis. See kogemus pani mind mõistma, kui palju enam saan ma muusikat kujundada, kui juhatan poodiumilt. Pärast seda hakkasin võtma dirigeerimistunde ja nüüdseks leian end sagedamini dirigendipuldis kui viiulit mängimas.
Teie perekonnal on baltisaksa juured ning teie isa, helilooja Boris Blacher, kasvas üles multikultuurses keskkonnas. Kas tunnete nende juurte mõju ka oma muusikalises identiteedis?
Tunnen tugevat sidet Eesti ja siinse rahvaga. Teatud mõttes meenutab eesti mentaliteet mulle isa lähenemist elule, inimestele ja muusikale – see on kombinatsioon vaoshoitud distantsist ja sügavast, siirast pühendumusest. See inspireerib mind väga.
Mida tähendab teie jaoks esinemine Eestis, teades, et teie esivanemad on siit pärit? Kas tunnete selle paigaga mingit erilist sidet?
Absoluutselt. Hindan sügavalt eestlaste mentaliteeti ja tunnen suurt rõõmu siin esinemisest. Minu side selle paigaga on väga loomulik.
Milliseid muusikalisi väljakutseid või unistusi sooviksite veel lähiaastatel ellu viia? Kas on mõni teos või projekt, mida tahaksite kindlasti teostada?
Mind paelub järjest enam dirigeerimine ning soovin laiendada oma repertuaari selles vallas. Samuti loodan jätkata pikaajalisi koostöid selliste ansamblitega nagu Tallinna Kammerorkester. Need suhted on mulle äärmiselt olulised ja ma ootan põnevusega, kuhu see teekond mind tulevikus viib.
Kolja Blacher on väljapaistev viiuldaja ja dirigent, kelle muusikukarjäär on viinud ta maailma olulisemate orkestrite ja dirigentide juurde. Pärast õpinguid Juilliardi muusikakoolis Dorothy DeLay ja Salzburgis Sandor Veghi juhendamisel oli ta kuus aastat Berliini Filharmoonikute kontsertmeister, kuni otsustas pühenduda soolokarjäärile. Ta on esinenud Müncheni Filharmoonikute, Leipzigi Gewandhaus-orkestri ja Baltimore’i Sümfooniaorkestriga ning teinud koostööd selliste dirigentidega nagu Kirill Petrenko, Mariss Jansons ja Vladimir Jurowski.
Blacheri repertuaar ulatub barokist kaasaegse muusikani, hõlmates nii klassikalisi kui ka eksperimentaalteoseid. Olles avatud uutele kontserdikogemustele, on ta näiteks esitanud Saksamaa esiettekandena Brett Deani teost „Electric Preludes“ kuuekeelsel elektriviiulil.
Annika Lõhmus