Endrik Üksvärav: „Meil kõigil on vaja, et ajataju mõnikord kaoks“

Detsembri keskpaigas toovad Tallinna Kammerorkester ja Collegium Musicale publikuni kontserdikava „Sina oled maailma valgus“ – muusika, mis kutsub vaikselt endaga kaasa mõtisklema ja pakub hinge puhastavat kuulamisnaudingut. Kavas kõlavad islandi helilooja Kjartan Sveinssoni meditatiivsed teosed „Der Klang der Offenbarung des Göttlichen“ ja „Credo“ ning Pärt Uusbergi sügavalt liigutav „Keldi palve“.

Järgnevas intervjuu räägib dirigent Endrik Üksvärav, kuidas see kava täpselt sündis, miks see sobib just sellesse aega ja kuidas ta ise end detsembripimeduse keskel tasakaalus hoiab.

Foto: Kaupo Kikkas

TKO ja Collegium Musicale detsembrikuise kontserdi pealkiri on „Sina oled maailma valgus“. Kui peaksid mõne sõnaga kirjeldama, mis on Sinu jaoks muusikas „valgus“, siis kuidas sa selle sõnastaksid?

Muusika algab tegelikult inimesest, kes muusika loob. Temas peab valgus olemas olema – on see siis hämar valgus, pehme valgus, ere valgus –, just see ongi see, mis paneb muusikat kirjutama. Ka esitajate sees peab olema valgus, et anda tunnet edasi. Ja tegelikult peab ka publiku sees olema valgus, et suuta vastu võtta ja seda ära tunda.

Kontserdi toimumisaeg – detsembrihämarus, jõuluootus – tundub väga sobivat niisuguse muusika jaoks. Kas see aeg ja meeleolu mängisid kava koostamisel teadlikku rolli?

Pigem oli asi niipidi, et kava oli olemas ja kontserdi aeg sai teadlikult planeeritud. Algusest peale oli mõttes, et kontsert peab toimuma kas hingedeajal või siis enne jõule, advendiajal, sest see kava sobib just niisuguse aja ja meeleoluga.

Islandi helilooja Kjartan Sveinsson on eesti publikule pigem vähem tuttav, kuigi ta on tegutsenud nii klassikalise kui ka popmuusika maailmas. Kust tuli mõte just tema muusikaga kava kokku panna?

See kava sündis tegelikult nii, et TKO kontsertmeister Harry Traksmann saatis mulle ühel väga hilisel tunnil kontserdi põhiteose „Der Klang der Offenbarung des Göttlichen“ lingi. Ta palus, et ma kuulaksin, ütleksin, mida ma sellest arvan ja kas tuleks kõne alla koostöö, et esitada TKO ja Collegiumiga just seda teost. Ma olin juhuslikult veel üleval, kuulasin selle loo ära – see kestab umbes pool tundi – ja olin täiesti pahviks löödud. Viimati juhtus selline asi, kui ma olin Muusikaakadeemia esimesel kursusel. Otsisin toona vastvalminud akadeemia uues raamatukogus ühte Arvo Pärdi koorilugu. Teadsin, et see on olemas Hilliard Ensemble’i plaadi peal. Ma isegi ei tea, mis lugu ma täpselt otsisin, sest niipea, kui panin plaadi mängima ja esimesena hakkas kõlama „Arbos“, läks mul kõik muu peast. Ma mäletan, et istusin seal raamatukogus ja see lugu lõi mul pildi kuidagi selgeks ja tõi täieliku kohalolu. Sama juhtus Sveinssoni teosega. Ma olin absoluutselt lummatud. Loomulikult kirjutasin Harryle vastu ja ütlesin, et olen lihtsalt hämmingus, kui hea muusika see on. Ühtepidi rahustav ja meditatiivne, teiselt poolt veidi regilaululik oma kordustega. Ja ekstaatiline.

Mis on selle Sveinssoni teose juures kõige raskem ja kõige kaunim nii koori kui orkestri jaoks?

Kõige raskem on ilmselt meeleolu hoidmine, kohalolu terve teose vältel. Seal on korduvad elemendid, mis võivad seda raskendada. Aga ma usun, et me suudame selle saavutada.

Kammerorkester tegi septembris muide kontserdi Sigur Rosiga, kus Kjartan Sveinsson on klahvpillimängija. See annab orkestrile kindlasti eelise, sest nad on terve kontserdi jagu juba sellist muusikat mänginud. Mitte, et Sveinssoni klassikaline looming oleks samasugune, aga seal on mingi sarnane tunnetus, midagi, mis on omane ainult Islandile. Mida rohkem sa sellega kokku puutud, seda rohkem täpsustub ettekujutus, kuidas see muusika kõlama peab.

Pärt Uusbergi loomingut iseloomustab sisekaemus ja loodusega seotud vaimsus. Kuidas tema „Keldi palve“ Sinu arvates selle kava üldist mõtet toetab või täiendab?

Minu jaoks on Uusbergi „Keldi palve“ väga eriline ja südamelähedane teos, mis puudutab alati sügavalt. Ma arvan, et see on Pärdi üks õnnestunumaid teoseid. „Keldi palve“ on palve looduse poole – sideme loomine kõrgema sfääriga, mis ongi kogu kontserdi läbiv mõte. Olen seda teost mitmeid kordi esitanud ja iga kord, kui seda uuesti kuulan, toob see mulle pisara silma. Seos muusika ja teksti vahel on nii tugev. Olen isegi mõelnud, et kui ma ükskord siit ilmast lahkun, siis „Keldi palve“ võiks olla üks nendest lugudest, mida mängitakse. Ma küll loodan, et selle hetkeni on veel aega.

Olen muide mõelnud, et kas see olekski nii paha, kui me teaksime oma lahkumishetke ette? Kui teaksime, kui palju aega meile täpselt jäänud on, äkki elaksime oma elu teistmoodi, mõtestatumalt?

Collegium Musicale ja Tallinna Kammerorkester on varemgi koos musitseerinud. Mis on selle koosseisu juures kõige inspireerivam?

Kõige inspireerivam on kammerorkestri pikaajaline kokkumäng. See on tohutu väärtus – tabada sõnadeta teiste meeleolusid ja minna sellega kaasa. Ja muidugi nende professionaalsus. Vahel ma mõtlen, et kui ühte asja pikka aega teha, võib motivatsioon kaduda. Aga nemad suudavad endiselt vaimustuda, minna uute asjadega kaasa. Mida ma veel olen näinud – kui Collegium on laulnud koos hea orkestriga, siis see orkester inspireerib lauljaid koheselt. Vahel on juhtunud ka vastupidi – et Collegium on suutnud inspireerida orkestrit, kellega ta koos musitseerib. Aga eks selline vastastikune inspireerimine ongi ilmselt muusika tegemise alus. Ma ei oleks muidugi osanud oodata koostööd nii erakordse repertuaariga, aga peab ütlema, et olen väga elevil.

Kuidas Sa ise ennast detsembri vaikses ja hämaras ajas hoiad? Kas Sul on midagi, mis aitab tempot korraks maha võtta, rahustada meeli ja mõtteid?

Üks asi on kindlasti, mida ma olen ka suvel teinud. Ajal, kui lilled õitsevad ja loodus lokkab, istun ma maja otsas ja jälgin detailselt lille kroonlehti, nende kuju ja värvi. Kuulan linnuhääli ja tuule helinat. Juhan Liiv on näiteks tohutult palju kirjeldanud, kuidas tuul võib kõlada. Kui hakkad Liivi loomingut lugema, siis mõtled, et kas on veel mõni variant, kuidas võiks tuult kirjeldada? Kas on olemas mingi sõna, mida pole veel kasutatud? See ongi see, mida ma ilmselt ka detsembris teen – lähen istun siseõue, teen lõkke ja kuulan tuult.

Detsember on muidugi ka selline aeg, kus ilmselt paljud inimesed mõtlevad oma lähedastele ja esivanematele, keda siin maa peal enam ei ole. Ka mulle meeldib seda teha. Samuti „unustan“ ma end teadlikult muusikasse – mängin klaveril midagi, lähen muusikasse sisse ja ajataju kaob. Ma usun, et see on üks asi, mida kõigil inimestel oleks vaja – et ajataju mõnikord kaoks.

Kontserdikava „Sina oled maailma valgus“ kõlab 12. detsembri Tallinna Jaani kirikus ja 14. detsembril Põlva Kultuurikeskuses. Laval on Collegium Musicale ja Tallinna Kammerorkester, dirigeerib Endrik Üksvärav. Lisaks muusikale pakuvad need kaks õhtu sedasama, millest meie vestluses juttu oli – võimalust võtta aega iseenda jaoks, olla hetkes kohal ja lasta ajatajul kaduda. Olete oodatud!

Annika Lõhmus