Gregor Mayrhofer: „Valguse otsimine on inimkultuuris üks vanimaid sümboleid“

Uue aasta alguses astub Tallinna Kammerorkestri ette saksa dirigent Gregor Mayrhofer. Enne jõule rääkisime temaga sellest, mida ta ootab oma esmakohtumiselt TKO-ga, miks on kavas neli nii eripalgelist heliloojat ning kuidas sündis kava idee.

Vestlus Beethoveni, Ligeti, Vasksi ja Schuberti muusikast kujunes peagi laiemaks aruteluks: mida tähendab tuua valgus pimedusse, millal peaks dirigent sekkuma ja millal taanduma, ning miks ei ole alati vaja muusikat „mõista“, et seda sügavalt kogeda.

Foto: Urban Ruths

Beethoven, Ligeti, Vasks ja Schubert – nende kõlamaailmad ei ole mitte lihtsalt erinevad, vaid kohati lausa vastandlikud. Millise terviku need neli teost teie jaoks moodustavad?

Kuna see on minu dirigendidebüüt Tallinnas ja ühtlasi ka esimene kogemus viibida talvel nii kaugel põhjas, tahtsin luua kava, mis tiirleb valguse ja pimeduse ümber. Valguse otsimine on inimkultuuris üks vanimaid sümboleid – see viitab inimlikule vajadusele leida lootust, teadmisi ja jõudu tegutseda. Pole juhus, et suurte mõtlejate ja filosoofide ajastut nimetatakse „valgustusajastuks“. Seetõttu tahtsin alustada kontserti Beethoveni ja tema „Prometheuse“ avamänguga.

Sealt edasi kujuneb kogu kava mõtteliseks kaareks: Beethoveni valgusest Ligeti pimeduseni, sealt edasi Vasksi kauge valguse otsinguteni… kuni lõpuks jõuame Schuberti helgesse, sooja ja säravasse muusikasse, mis justkui ühendab mõlemad pooled. See muusika pakub alati lootust ja rõõmu – isegi kõige pimedamatel hetkedel.

Ligeti asetamine Beethoveni kõrvale on väga julge samm. Kas selline kontrast on taotluslik?

Selline vastandamine on tõepoolest taotluslik. Tahtsin, et me kõik tunneksime äärmuslikku kontrasti Beethoveni särava ja „valgustunud“ muusika ning Ligeti tumedatoonilise, läbimatu „helidžungli“ vahel. Minu jaoks joonistub siin välja kindel kujund: Beethoveni avamängus varastaks Prometheus justkui jumalatelt valguse ja tooks selle siis meie pimedasse maailma, mis on täis lõputuid küsimusi, kahtlusi ja ebakindlust.

Paljud kuulajad peavad Ligetit „raskeks“. Kas teil on mõni viis, kuidas seda muusikat publikule lähemale tuua?

Ligeti muusika on minu jaoks erakordselt huvitav just seetõttu, et me ei saa seda päriselt „haarata“. Puudub rütmiline, meloodiline või harmooniline orientiir – ja see ilmselt ongi peamiseks põhjuseks, miks tema muusika võib tunduda „raske“ kuulata. Aga kui me suudame selle tunde hetkeks omaks võtta – justkui seisaksime üksi pimedas metsas ilma igasuguse valguseta –, hakkame märkama, kuidas meie silmad ja kõrvad tasapisi kohanevad. Me näeme ja kuuleme rohkem, kui alguses arvasime. Korraga avastame huvitavaid kihte: puud, oksad, lehed, olendid.

Akustilisel tasandil toimub sama. Kui kuulame väga sügavalt, hakkame tajuma, kui imeliselt see helide võrgustik elab ja hingab – kord avardudes, kord tihenedes. Ning teose keskel ilmuvad korraga ülipehmed ja -kõrged helid, justkui näeks pimeduses väga kauget ja õrna valgust. (Iidsetel aegadel võisid muide just virmalised olla põhjuseks, miks inimesed hakkasid uskuma jumalatesse, kes tõid valguse.) Kuid see valgus on veel nii kaugel, et me ei suuda seda haarata, mistõttu peame püüdma pelgalt oma meelte abil pimedast metsarägastikust välja murda.

Võib-olla saame kontserdil isegi saalivalgust veidi vähendada, nii et publik ei näe meid enam, vaid tõesti tunnetab pimedust selles muusikas.

Vasksi „Distant Light“ on helilooja isiklik mõtisklus valgusest ja mälestustest. Kuidas te lähenete teosele, kus ilu ja valu on nii tihedalt põimunud?

Kuna olen ka ise helilooja, on minu esimene samm teise helilooja teost dirigeerides püüda mõista, mida ta tahtis meile öelda ja millises keeles ta soovis publikuga suhelda. Partituuriga töötades püüan ette kujutada, kus orkester vajab minu abi muusika koos hoidmisel, kus saan aga julgustada neid kompama oma emotsionaalseid piire. Samuti püüan kaardistada kohti, kus minu isiklik emotsioon võib osutuda pigem segavaks faktoriks – äkki räägib muusika juba iseenda eest? Mõnikord sünnivad kõige erilisemad hetked just siis, kui me ei püüa neid vägisi esile kutsuda, vaid laseme neil lihtsalt tulla.

See on teie esimene koostöö Tallinna Kammerorkestriga. Millised on teie ootused?

Mul on tohutult hea meel tutvuda selle erakordse orkestriga ja tuua publikuni just see konkreetne kava. Beethoveni, Schuberti ja Ligeti teosed ei ole algselt mõeldud esitamiseks suure romantilise orkestriga, vaid just niisuguse kõrgetasemelise ansambliga, kus on võimalik tajuda iga üksikut mängijat ning samal ajal kujundada kõlapilti väga peenelt ja reljeefselt.

Igal maailma piirkonnal on oma kõla, esteetilised traditsioonid ja eripärad, seetõttu olen väga uudishimulik, mida ma saan TKO kaudu õppida ja avastada ning mida saan omalt poolt neile pakkuda – oma ideede ja inspiratsiooni kaudu. Mul on eriti hea meel avastada Pēteris Vasksi muusikat ning teha koostööd suurepärase solisti ja kontsertmeistri Robert Traksmanniga.

Ootan väga, et see valguse ja pimeduse teemaline kontsert kujuneks keset jaanuarikuu pimedust erakordseks inimliku valguse kogemuseks – nii meile, muusikutele, kui ka publikule.

Gregor Mayrhofer on saksa helilooja ja dirigent, kelle loomingulist käekirja iseloomustab selge dramaturgiline mõtlemine ning huvi muusika eksistentsiaalsete ja filosoofiliste aspektide vastu.

Hooaeg 2025/2026 toob kaasa palju põnevat: Mayrhofer jätkab tegevust Münchenis toimuva HIDALGO festivali muusikalise juhina. Festivali raames on ta kujundanud loovaid ja piire nihutavaid kontserdikavu, mis ühendavad klassikalist ja kaasaegset repertuaari. Sama hooaeg toob kaasa ka mitmeid olulisi debüüte, sealhulgas esinemised Berliini kontserdimaja orkestri ja Britten Sinfonia ees Londoni Barbicani keskuses, samuti tellimusteose Madalmaade Bachi Ühingu (Netherlands Bach Society) turnee jaoks.

Varasemalt on Mayrhofer olnud Kirill Petrenko ja Sir Simon Rattle’i assistent Berliini Filharmoonikute juures ning jätkanud koostööd Sir Simoniga ka Londoni Sümfooniaorkestri projektides. Need kogemused on kujundanud tema tööviisi, milles põimuvad kõrged tehnilised nõudmised ja sügav muusikaline vastutus.

Mayrhofer on õppinud dirigeerimist New Yorgi Juilliardi koolis Alan Gilberti juhendamisel ning täiendanud end heliloojana Müncheni muusika- ja teatrikõrgkoolis, Pariisi Konservatooriumis ja Robert Schumanni kõrgkoolis Düsseldorfis. Pianistina musitseerib ta koos oma venna Raphaeliga džässiduos Imbrothersation.

Kontsert "Laulev hing. Gregor Mayrhofer ja Tallinna Kammerorkester" toimub laupäeval, 17. jaanuaril kell 19.00 Mustpeade majas.

Annika Lõhmus