Itaalia päike ja põhjamaine kargus – Ragnhild Hemsing ühendab Vivaldi „Aastaajad“ ja Norra rahvamuusika

Antonio Vivaldi „Aastaajad“ on üks tuntumaid teoseid kogu klassikalise muusika repertuaaris. Norra viiuldaja Ragnhild Hemsingi tõlgenduses saab see aga uue hingamise. Kuidas kõlab Vivaldi muusika Hardangeri viiulil – Norra rahvamuusika sümboliks saanud pillil, mille resonantskeeled annavad helile erilise sügavuse ja sära – saab kuulda 16. aprillil Arvo Pärdi Keskuses ja 17. aprillil Mustpeade majas.

Kontserdil kõlavad Vivaldi / Hemsingi tsükkel „Norra aastaajad“ ja valik osi Edvard Griegi aegumatust „Peer Gyntist“ Tormod Tvete Viki seades Hardangeri viiulile ja keelpilliorkestrile. Nendes tõlgendustes kohtuvad klassikaline traditsioon ja Norra rahvamuusikast inspireeritud helikeel – keskmes Hardangeri viiul oma erilise kõlaga.

Rääkisime Ragnhild Hemsingiga Vivaldi ja Norra rahvamuusika ootamatutest sarnasustest, Hardangeri viiulist ning sellest, mida ta loodab publikule sellest õhtust kaasa anda.

Antonio Vivaldi „Aastaajad“ on tugevalt seotud Itaalia valguse ja temperamendiga. Kas idee anda teosele põhjamaine perspektiiv sündis soovist tuua Vivaldi lähemale teie enda kogemusele – sellele, kuidas te tajute aastaaegade vaheldumist Norras – või tulenes see pigem uudishimust ja soovist avastada uusi kõlavõimalusi?

Olen Vivaldi „Aastaaegu“ mänginud palju kordi tavalisel viiulil. Kuid kuna seisan kahe muusikalise traditsiooni piiril, tekkis minus huvi otsida ühenduskohti Vivaldi muusika ja Hardangeri viiuli vahel. Mul on alati olnud soov minna materjali uurimisel sügavamale. Küllap tuleneb see huvi minu taustast – olen lapsest saati mänginud mõlemat viiulit, alustasin juba viieaastaselt. Valdresis – Norra piirkonnas, kust ma pärit olen – on rahvamuusikatraditsioon olnud alati väga tugev ja on seda ka praegu. Aga mind on alati köitnud rahvamuusika ja klassikalise muusika sarnasused ja erinevused – nii mängulaadis kui ka kõlamaailmas. Minu jaoks rikastavad teineteist nii klassikaline ja Hardangeri viiul kui ka nende juurde kuuluvad muusikastiilid. Mulle meeldib läheneda muusikatraditsioonidele uuel ja värskel moel ning kahe stiili ühendamisest on saanud minu muusikaline identiteet.

Vivaldi-projekti eesmärk oli tuua „Aastaaegadesse“ uus muusikaline vaatenurk, kasutades Hardangeri viiulit barokkinstrumendina ning lisades ornamentikat ja erilisi trillereid Valdresi rahvamuusikatraditsioonist, mis on sajandite vältel arenenud paralleelselt barokktraditsiooniga.

Olete maininud, et Vivaldi muusika ja Norra rahvamuusika vahel leidub ootamatuid sarnasusi. Milles need sarnasused seisnevad?

Suurimad sarnasused peituvad minu jaoks ornamentikas. Seetõttu on ornamentika mu Vivaldi-projektis väga tähtsal kohal. Olen püüdnud neid sarnasusi rõhutada ja näidata, et sellised võtted nagu enflé – noodi paisutamine – ja trillerid ühendavad Vivaldi muusikat Norra rahvamuusikaga. Eriti selle piirkonna muusikaga, kus ma üles kasvasin.

Vivaldi ise sai „Aastaaegade“ kirjutamisel inspiratsiooni Itaalia rahvamuusikast ning see muusika sarnaneb kohati uskumatult palju Norra rahvamuusikaga. Aga võib-olla ei olegi see nii üllatav, kui mõelda, mismoodi erinevad kultuurid ja traditsioonid on aegade jooksul üksteist mõjutanud. Olen näiteks veendunud, et põhjalikum uurimistöö näitaks suurt sugulust Hardangeri viiuli ja viola d’amore vahel. Julgen isegi väita, et ehkki Hardangeri viiul on rahvamuusika pill, on ta oma resonantskeelte ja erilise kõlaga justkui Norra oma barokkviiul.

Kuidas reageerib publik, kes kuuleb Hardangeri viiulit esimest korda? Kas tunnete, et selle pilli kõla muudab ka kuulamise viisi?

Minu kogemuse põhjal on publik Hardangeri viiulit kuuldes väga uudishimulik, avatud ja elevil ning soovib rohkem teada saada nii pilli kõla kui ka mänguviisi kohta. Samuti jääb mulle mulje, et paljud peavad selle pilli kõla veidi eksootiliseks.

Hardangeri viiul on Norra rahvuspill ning teadaolevalt ei leidu seda üheski teises riigis. Selle pilli ümber kujunenud rahvamuusikatraditsiooni on Norras põlvest põlve edasi antud alates 17. sajandi algusest.

Edvard Griegi „Peer Gynt“ on põhjamaise muusika üks sümboleid. Mis oli teie jaoks kõige keerulisem või kõige riskantsem uute seadete puhul?

„Peer Gynti“ projekti idee ja visioon on mul olnud juba aastaid. Olen alati tundnud, et osa sellest muusikast sobiks suurepäraselt just Hardangeri viiulile ja keelpilliorkestrile. Tegelikult on ka Edvard Grieg ise öelnud, et see teos on inspireeritud Norra rahvamuusikast. Sellest lähtudes püüdsin süveneda „Peer Gynti“ kõlamaailma ning uurida põnevaid kokkupuutepunkte rahvamuusika ja klassikalise muusika vahel.

Kas teie jaoks on oluline murda piire žanrite vahel või pigem näidata, et neid piire polegi tegelikult olemas?

Ma arvan, et neid piire ei pruugi tõesti olemas olla. Ma ise olen mitmekülgne muusik ja usun, et loominguline koostöö erinevate inimeste ja erinevate žanritega muudab mind paremaks muusikuks. Mulle meeldib uurida uusi vorme ja kõlamaastikke koos teiste artistidega – olgu nad siis klassika, baroki, rahvamuusika või džässi esindajad.

Minu jaoks on väga põnev koondada ühte kavva heliloojate teoseid, kes on saanud inspiratsiooni oma maa rahvamuusika traditsioonidest. Mõnikord võivad need teosed sobituda omavahel loomulikult, aga mõnikord võivad nad mõjuda ka vägagi kontrastselt. Just niisugune kontrast avab tee Hardangeri viiulile – pillile, mis on suguluses klassikalise viiuliga, kuid kannab endas rahvamuusika DNA-d. Ent minu jaoks ei ole vastuolu selles, kui mõlemad pillid kõlavad samas kavas või mängivad sama muusikat. Minu jaoks on oluline olla avatud uutele ideedele.

Tallinna Kammerorkester on paindlik ja detailitundlik orkester. Mida te sellises projektis muusikaliselt partnerilt kõige enam vajate – tehnilist täpsust, hingamisruumi või julgust riskida?

Minu jaoks on kõige olulisem hingamisruum. Samuti ruum ühiseks muusikaliseks mõtlemiseks ja uute lähenemiste leidmiseks. Ent ka paindlikkus ja julgus riske võtta on tähtsal kohal.

Kui peaksite ühe lausega kirjeldama, mida soovite, et publik sellelt kontserdilt endaga kaasa võtaks, siis mis see oleks?

Loodan, et publik lahkub kontserdilt tundega, et on loonud sideme muusikaga, traditsioonidega ja millegagi, mis on ühekorraga nii ajatu kui ka äsja loodud. Ning et nad kogevad avastamisrõõmu, nähes, kuidas tuttavad ja uudsed kõlad võivad põimuda unustamatuks muusikaliseks elamuseks.

Norra viiuldaja Ragnhild Hemsing on üks omanäolisemaid muusikuid tänapäeva klassikamaailmas. Valdresist pärit Hemsing on juba lapsepõlvest olnud seotud Norra rahvamuusikatraditsiooniga ning on kujundanud oma muusikalise identiteedi klassikalise viiuli ja Hardangeri viiuli ühendamisel. Ta esineb regulaarselt solistina mainekatel lavadel üle maailma ning on pühendunud Hardangeri viiuli repertuaari laiendamisele ja tutvustamisele rahvusvahelisele publikule. Hemsing on salvestanud mitu albumit ning on koos oma õe Eldbjørgiga ka Valdresis toimuva Hemsing Festivali asutaja ja kunstiline juht.

Annika Lõhmus