Kas metslooma saab kodustada? Robert Traksmann kontserdist „Madjari keeled“

Kas eestlased ja ungarlased on sugulasrahvad? Keeleteadlased võivad vaielda, ent Robert Traksmanni jaoks ei ole küsimus niivõrd etümoloogias kui emotsioonis. Tallinna Kammerorkestri kontsert „Madjari keeled“ ei uuri siiski keelte sugulust, vaid seda, kas ja kuidas on keel seotud muusikaga.

8. märtsil toimuva kontserdi kavas kohtuvad Szymon Laksi „Sinfonietta“, ungari rahvalaulude töötlused, György Orbáni mänguline elegants teoses „Sopra canti diversi“ ning Béla Bartóki „Rumeenia tantsude“ rahvuslik energia. Traksmann räägib, kuidas see kava sündis, miks pole see pelgalt ungari muusika õhtu ning milliseid küsimusi peame väikese, ent hingelt suure rahvana iseendale ikka ja jälle esitama.

Foto: Veljo Poom

Kontserdi pealkiri „Madjari keeled“ viitab keelele kui identiteedi kandjale. Mis hetkel said aru, et just keel – mitte žanr või ajastu – on see telg, mille ümber kava peaks koonduma?

Idee sündis lugedes päevakajalisi uudiseid ja mõeldes lõputult kestnud diskussiooni üle, kas eestlased ja ungarlased ning eesti keel / ungari keel on omavahel suguluses või mitte. Etümoloogiliselt mina vastust ei tea ja antud kontekstis polegi see võib-olla oluline. Pigem huvitas mind selle küsimuse emotsionaalne tasand ja selle väljendumine meie rahvaste muusikas. Oleme rahvastena ju teatud mõttes mõlemad kõikumas tsiviliseerituse ja metsikuse teljel. Need poolused tekitavad huvitavaid vastuolusid, mida proovime selle kontserdi kavas ka avada ja lähemalt vaadelda.

Eesti publikule ei ole keele ja kultuurilise enesekehtestamise teema sugugi võõras. Kas see teadmine mõjutas ka kava koostamist – tunnet, kuidas ja millele publik võiks reageerida? 

See võrdlus on absoluutselt asjakohane. Isiklikult leian nendes teostes palju neid samu küsimusi, mida me iga päev endalt väikese (kuid hingelt suure) rahvana küsima peame. Kui palju võtta omaks võõrast kultuuri? Kui palju jääda kindlaks iseendale, et säilitada meie unikaalne kultuuriline nägu muutumata samas isolatsioonis elavaks äärerahvaks? 

Szymon Laksi „Sinfonietta“ on kirjutatud enne II Maailmasõja puhkemist. Laks elas sõja ajal neli aastat koonduslaagrites, juhatades muuhulgas vangide orkestrit Auschwitz-Birkenaus. Kuidas sina seda teost sisemiselt tajud?

Szymon Laks oli Poola kodakondne, kes peale selle Sinfonietta kirjutamist pidi kannatama hirmsate koleduste all. Sinfonietta aga ise seda kurba tulevikku otseselt ei ennusta. Pigem saab seda võrrelda Dmitri Šostakovitši 3. kvarteti 1. osaga, millele helilooja andis algselt alapealkirja „Naiivne ignorantsus eesseisva kataklüsmi ees“. Imekspandav on Laksi Sinfonietta helgus ja süütus, arvestades, kui keeruliseks oli elu Euroopas 1936. aastaks juba kujunenud. Ajalugu teades saab seda pidada eskapistlikuks teoseks, kuhu põgeneda maailma koleduste eest. Muusikaliselt on tegemist fantastilise näitega keelpilliorkestri võimalustest anda edasi rahvalikke ning looduslikke kujundeid ka peenemates saalides. 

Ungari rahvalaulude puhul räägitakse sageli, et need ei vaja tõlget. Milles see tõlkimatus sinu jaoks seisneb? 

Usun, et tõlkimatus väljendub vahetutes ja siirastes emotsioonides, mida need endas kannavad – sõnu ei ole vaja, kui teiste vahenditega saab kõik juba öeldud. 

Seekord esitame Ameerika helilooja Dana Wilsoni seadeid Ungari rahvalauludest keelpillikvartetile keelpilliorkestriga. Wilson kirjutas need mõelduna Béla Bartóki 6. keelpillikvarteti tervikkomplekti vahele esitamiseks. Helilooja aga pole üritanud kaugeltki Bartókit kloonida, vaid pakub vaheldust, mis taolise maratoni puhul on hädavajalik. Selle saavutamiseks on Wilson lisanud nendesse palju põnevat – muuhulgas tuleb meil kasutada lisaks pillidele hõbepaberit, pliiatseid, kitarri „medikaid“ ning eessõnas ilutseb klassikalisele muusikule tavapäraselt hirmuäratav lause „rohked improvisatsioonid teretulnud“. TKO aga pole papist poiste-tüdrukute bänd, seega on oodata mitmeid huvitavaid ja unikaalseid soolosid orkestri rühmakontsertmeistrite esituses.

György Orbáni „Sopra canti diversi“ käsitleb rahvalaulu üsna mänguliselt, kohati isegi irooniliselt. Kui oluline on sinu jaoks, et tõsiste teemade kõrval oleks kavas ka kergust ja nutikust?

Kõige olulisemaks mistahes kava kokku pannes pean dramaturgilise terviku taju. Nii nagu iga mitmeosaline teos moodustab ühe vormiosa, moodustub tervest kavast omakorda tervik. Orbáni teos asub selles kavas tsiviliseeritud ja uhkete Ungari isandate poolel ja seisab selle eest, et asi metslaste poole kreeni ei kisuks. Peale metsikuid Bartóki „Rumeenia tantse“ tuleb korraks sukkpüksid jalga ja parukas pähe tõmmata ning vaadata, kuidas mõisarahval läheb ja millist elu seal seltskonnas elatakse. Muusikuna ootan põnevusega ka kolleegide jälgimist, kes ennast millises maailmas paremini tunneb. 

Kuidas sa tajud Bartóki rolli selles kavas, arvestades, et tema „Rumeenia tantsud“ põhinevad vahetul rahvamuusikalisel materjalil, kuid on samas selgelt autori käekirjaga teos?

Kui hakata kokku panema Ungari muusikale keskenduvat kava, on raske mööda vaadata Bartókist, kelle roll on seal sama kõrgel kohal nagu Sibeliusel Soomes või Elleril Eestis. Olgugi, et tema monumentaalset „Divertismenti keelpillidele“ me seekord teadlikult väldime, ei saanud me teda programmist siiski päris välja jätta. „Rumeenia tantsud“ on justkui Bartóki loomingu kvintessents. Seda esitatakse erinevate koosseisudega ja see sobib ideaalselt meie kontserdi avanumbriks. Just seesama rahvamuusika „tsiviliseerimine“, nagu seda võib Bartóki puhul nimetada, püstitabki kogu kava kandva küsimuse – kas metslooma kodustamine on võimalik, kaotamata tema ürgset essentsi? 

Kui mõelda keelele kui millelegi, mida saab ka kaotada või mis võib hääbuda – kas muusika saab olla üks viis keelt „alles hoida“, isegi siis, kui sõnu enam ei mõisteta?

Isiklikult olen kuidagi sõna alati madalamalt väärtustanud, kui muusikat. Sõnadel on komme väänduda ja minna ka otsesesse konflikti muusika endaga. Ka levimuusika artiste kuulates võin olla täiesti ignorantne laulu tekstide suhtes, olles mõnd laulu kuulnud sadu kordi. Mind kütkestab enam, kuidas mõjub kogu helipildi tervik ja vokalisti tämber selle terviku kontekstis. Oleme orkestrina esitanud korduvalt kooriteoseid, muuhulgas ka Arnold Schönbergi, Pärt Uusbergi ja Veljo Tormise sulest. Minu arvates vabaneb muusika seeläbi koormusest kanda ühte sõnadesse pandud sõnumit ja võimaldab kuulajal leida selles enda jaoks uusi tahke. Selles valguses arvan, et on piisavalt meediumeid lisaks keelele ning muusika on nende seast üks tähtsamaid. Madjari keelte kavas seisame meie TKO-na loomulikult oma keele – keelpillikeele säilitamise ja arenemise eest ning ootame rõõmuga kõiki kontserdile! 

Kontsert "Madjari keeled" toimub 8.märtsil kell 19.00 Mustpeade majas.

Annika Lõhmus