Klassikaaslased jälle koos – sedapuhku laval

Pühapäeval, 13. septembril kell 15.00 astuvad Pika tänava festivali „Klassikontserdil“ koos lavale kunagised klassikaaslased Tallinna Muusikakeskkoolist. Mustpeade maja valges saalis esinevad viiuldajad Olga Voronova ja Elo Tepp, džässmuusik, saksofonist ja arranžeerija Siim Aimla, oboemängija Nils Rõõmussaar, tenor Juhan Tralla ning pianist Ave Sikk. Suurem osa seltskonnast lõpetas Muusikakeskkooli 1993. aastal samas klassis, Ave Sikk õppis paralleelklassis.

„Klassikontserdi“ mõte hakkas idanema juba eelmisel aastal. „Mõte läks lendu, sellest haaras kinni meie produtsent Janne ning siin me nüüd oleme,“ räägib Olga Voronova. Kõiki kunagisi klassikaaslasi seekord kokku saada ei õnnestunud – kelle on elu viinud välismaale, kellel algab kooliaasta, kellel tulid ette muud kohustused. „Koondnimetus „elu“ tuleb ikka vahele,“ tõdeb Olja.

Põhikooli lõpetamine

Värvikad isiksused ja täiuslikud konspektid

Rohkem kui kolm aastakümmet hiljem meenutavad nii Olja kui Elo oma Muusikakeskkooli klassi ennekõike värvikate isiksuste kogumina. „Mida lõpupoole, seda lahedamaks meie klass läks,“ ütleb Olja. „Meie klass on jäänud meelde tugevate isiksuste ja eredate kujude poolest.“ Mõne toonase klassikaaslasega ristuvad teed tänini lausa iga päev – Olja ja Elo mängivad mõlemad Tallinna Kammerorkestris –, mõnega harvem. „Aga kohtudes tekib hinge sees seesama seletamatu soojus,“ tõdeb Olja.

Elo Tepp sattus sellesse seltskonda üheksanda klassi alguses. „Eks ma suhteliselt tagasihoidlik olin, aga kohe leidus inimesi, kes ise rääkima tulid, nii et üksildasena ma end ei tundnud,“ meenutab ta. Sõpruskonnad olid selleks ajaks küll juba kujunenud, ent ühiselamus ja eriti B-majas, kus harjutamas käidi, tekkis omaette „klubi“. Elole on meelde jäänud just koolikoridoris peetud harjutamis-jutustamispausid, mis mõnikord päris pikaks venisid.

Koolipäevadest on mällu jäänud hulk lõbusaid kilde, milles oli oma osa nii värvikatel klassikaaslastel kui ka õpetajatel. Ning muidugi tuli noortel muusikutel õppida oma aega võimalikult otstarbekalt kasutama. Mõne aine puhul sündis selleks lausa tunniskäimise graafik: alati pidi kohal olema piisav hulk õpilasi, kes konspekteerisid ja hiljem märkmeid teistega jagasid.

Vähemalt ühe inimese konspektide kvaliteedis polnud põhjust kahelda. Olja mäletab kooliaegset Elot korrektse, ausa, usaldusväärse, tagasihoidliku ja sihikindlalt töökana. „Sellisena tunnen ma teda ka tänini. Tema konspektid olid alati täiusliku käekirjaga kirjutatud.“

Kes laulis koridoris kõige kõvemini?

Elo mälestustes jagub klassikaaslastele teisigi üsna konkreetseid rolle. Juhan Tralla paistis silma nii karikatuuride joonistamise oskuse kui ka kandva tenorihäälega. Viimases leidus talle aga vääriline konkurent. „Hääle kandvuselt olid nad Oljaga konservatooriumi maja pikas koridoris võistelnudki ja Juhani jutu järgi oli Olja võitnud,“ meenutab Elo. Ka eesti keele grammatika tundmises tegi Olja teistele Elo sõnul „pika puuga ära“. Nii Oljat kui Juhanit mäletab Elo ka väga heade viiuldajatena, keda ta noore muusikuna imetles. „Püüdsin lihtsalt järele jõuda, rõhudes pigem harjutamise kvantiteedile kui kvaliteedile,“ muigab ta.

Paralleelklassi Ave Sikuga sai Elo kogu gümnaasiumiaja ansamblis koos mängida ning mäletab teda väga hea partnerina.

Ühiseid ettevõtmisi jagus kooliaega muidugi veel. Elo meenutab näiteks külaskäiku kooli lähedal elanud Juhani koju, kus muusikaajaloo tunni raames vaadati koos õpetajaga Richard Straussi „Salome“ videot – ajal, mil selline võimalus polnud sugugi iseenesestmõistetav. Eredalt on meeles ka 11. klassis järgmise lennu tutipäevaks ette valmistatud etendus, mille tarvis kirjutas paralleelklassi Kaja igale abituriendile personaalse vemmalvärsi.

Kas enne tuleb muusika või jutt?

Kuigi kooliajal mängiti üheskoos sümfooniaorkestris ja väiksemates koosseisudes, on selline „klassikokkumängimine“ Elo sõnul esmakordne. Vahepealsesse 33 aastasse mahub igaühel oma elu ja pikk muusikutee. Olja usub siiski, et kunagised klassikaaslased on neis inimestes endiselt selgelt äratuntavad. „Mulle tundub, et inimese olemus on sünnist saati ikka üks. Areng ja teised muutujad – tihti ka juhuslikud – mõjutavad meie elukäiku. Ma loodan südamest, et oleme enda valikutega rahul ja kõikide unistused on täitunud ja täitumas.“

Üks asi võib aga olla jäänud samaks: kui kooliajal kippusid B-maja harjutamispausid vahel jutustamise tõttu pikaks venima, siis kumb pääseb rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem esimesena löögile – muusika või jutt? „Eks paistab, kas suudame kõigepealt muusikas suhelda või tulevad jutud vahele,“ naerab Elo.

Kuidas see asi laheneb, saab kuulda ja näha Pika tänava festivali „Klassikontserdil“ pühapäeval, 13. septembril kell 15.00 Mustpeade maja valges saalis.

Annika Lõhmus