Kohtumispaik Mustpeade maja – intervjuu Kalle Randaluga

15. novembril annab Tallinna Kammerorkester Mustpeade majas kontserdi, kus solistina astub üles pianist Kalle Randalu ja dirigendipuldis on orkestri endine peadirigent Juha Kangas. Kava ühendab põhjamaise kõlamaailma ja Viini klassika – kõlavad teosed Leevi Madetojalt, Jean Sibeliuselt, Pehr Henrik Nordgrenilt, Anders Eliassonilt ja Joseph Haydnilt, õhtu keskmes on aga vaieldamatult Mozarti Klaverikontsert G-duur KV 453.

Kalle Randalu on Tallinna Kammerorkestriga varemgi koostööd teinud ning hindab orkestri läbimõeldud muusikalist lähenemist ja ühtset mängukultuuri. Samuti seob teda pikk koostöö ja vastastikune usaldus dirigent Juha Kangasega, kelle käekiri on TKO kõlapilti aastate jooksul oluliselt mõjutanud. Rääkisime Kalle Randaluga muusikalisest partnerlusest, sellest, mis teeb ühest orkestrist hea orkestri, ja loomulikult Mozartist, kelle teoseid ta nimetab „absoluutselt geniaalseteks“.

Olete Tallinna Kammerorkestriga varemgi koostööd teinud. Mis on selle kollektiivi puhul see, mis teid kõnetab?

Ma tunnen TKO-d juba aastakümneid. See on orkester, kellel on oma nägu ja oma toon. Nad ei ole anonüümne kollektiiv – neil on identiteet. Mul on hea meel, et TKO keskelt on sündinud tugev tuumik – konkreetsed inimesed, kes orkestrit veavad.

Kuidas erineb kammerorkestriga musitseerimine koostööst suure sümfooniaorkestriga?

Väga palju sõltub teosest, samuti heliloojast ja tema mõttemaailmast. Esitasin hiljuti suure koosseisuga Manuel de Falla teost „Ööd Hispaania aedades“. Täiesti eriline kõlamaailm, mida võiks võrrelda näiteks Rahmaninovi Paganini-rapsoodiaga („Rapsoodia Paganini teemal“). Minu tunnetuse järgi on see justkui hiiglasuurele koosseisule kirjutatud kammermuusika – see on läbi põimunud kammerlikest soolodest, aga „hiiglaslik masin“, ehk siis orkester, peab sellegipoolest koos hingama. Niisuguseid näiteid on teisigi – seega kõik sõltub teosest.

Teie novembrikuisel kontserdil on dirigendipuldis Juha Kangas, TKO kunagine peadirigent. Kuidas teie teda muusikuna ja dirigendina tajute? On teil temaga varasemaid kokkupuuteid või mälestusi?

Koostööd oleme Juhaga teinud väga palju ja väga pikalt. See on suur asi, kui koostöö klapib ja tekib ühesugune hingamine. Juha on alati teadnud, mida ta taotleb ja kuidas üks kammerorkester kõlama peab. Mozart, kelle klaverikontserti ma mängin, ei vaja tegelikult dirigenti – muuseas, Mozarti eluajal polnudki dirigendi roll sellisel kujul tavapärane –, aga kui orkestri ees on niisugune inimene nagu Juha, siis see aitab väga. Koostöö temaga on suur õnn.

Kavas on ka põhjamaiseid teoseid Madetojalt, Nordgrenilt, Eliassonilt ja Sibeliuselt. Kas see mõjutab kuidagi teie enda meeleolu Mozarti mängimisel? Või hoiate pigem oma teose eraldi?

Ma tean, et Nordgren meeldib Juhale väga ja mul on hea meel, et tema muusika kontserdil kõlab, aga minu jaoks on Mozarti klaverikontsert täiesti eraldiseisev maailm.

Mida see konkreetne Mozarti G-duur klaverikontsert teile tähendab? Kas selles on mõni eriline karakter või nüanss, mis teid alati kõnetab?

On terve rida kontserte, mida ma alati hea meelega mängin – Beethoveni kõik viis klaverikontserti, Brahmsi mõlemad kaks, aga Mozarti omad on lihtsalt geniaalsed. Mozarti G-duur klaverikontsert on minu jaoks eriline – seda mängisin ma muuseas esimest korda just Juha dirigeerimisel. Minu arvates on see absoluutselt geniaalne teos. Ja eriti kolmas osa Allegretto sobib hästi Juhale sünnipäevakingiks. (Juha Kangas tähistab 27. novembril oma 80. juubelit.)

Olete mänginud paljude orkestrite ja dirigentidega. Mis teeb koostöö ühe orkestriga heaks? Millised on märgid, et solist ja orkester „hingavad koos“?

See on orkestriti erinev. Märgid, et solist ja orkester hingavad koos, ei seisne ainult professionaalses tasemes või täpsuses. Küsimus on eelkõige sisemises huvis. Kas muusikud tulevad hommikul kell kümme tööle või huvitab neid ka päriselt, mis proovis toimuma hakkab? Vahel saavutatakse proovides üsna hea tase, aga muusika ei hakka elama, sest huvi puudub. Heas orkestris summeerub kõigi mängijate sisuline pühendumine ja huvi esitatava muusika vastu.

Praegu käib Varssavis Chopini konkurss. See on omamoodi uskumatu, kui perfektselt tänapäeva noored pianistid mängivad. Missugune tehniline täiuslikkus! Aga loeb tegelikult see, mis tuleb tehnilise täiuslikkuse järel. See „miski“, mida raha eest ei osta ja harjutamisega ei saavuta. Sama kehtib ka orkestrite kohta. On neid, kes mängivad tehniliselt hästi, ja on neid, kellel on lisaks ka see kirjeldamatu „miski“, mis puudutab inimeste hinge. Tallinna Kammerorkester kuulub nende viimaste hulka.

Kalle Randalu on Eesti üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid pianiste. Tema repertuaar hõlmab klassikalist ja romantilist muusikat – Mozarti, Beethoveni, Schuberti, Schumanni ja Brahmsi teoseid –, samuti 20. sajandi ja nüüdismuusikat. Randalu on olnud paljude eesti heliloojate loomingu järjekindel esitaja, salvestades ja tuues ettekandele teoseid Erkki-Sven Tüürilt, Lepo Sumeralt, Eino Tambergilt, Heino Ellerilt ja Jaan Räätsalt.

Ta on soleerinud selliste orkestrite ees nagu Baieri Raadio Sümfooniaorkester, BBC Sümfooniaorkester, Peterburi Filharmoonikud, Hamburgi Filharmooniaorkester ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ning teinud koostööd dirigentidega nagu Neeme Järvi, Paavo Järvi, Eri Klas, Juha Kangas, Osmo Vänskä, Vladimir Fedossejev, Christoph Poppen ja Leif Segerstam. Lisaks tegutseb ta aktiivselt kammermuusikuna ja on salvestanud enam kui 50 albumit. Randalu on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktor, Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavaler ning on pälvinud korduvalt Eesti Muusikanõukogu ja Kultuurkapitali tunnustusi.

Annika Lõhmus