top of page
Tallinna Kammerorkestri koosseis

MENÜÜ

Kristjan Randalu looduse ja loovuse kohtumispaigas

Writer's picture: Tallinna KammerorkesterTallinna Kammerorkester

Kristjan Randalu looming ühendab eri maailmu – klassikalise muusika sügavus ja džässi voolamine, traditsiooniline vorm ja kaasaegne mõtteviis, sisemine tundlikkus ja kosmopoliitne avarus. 8. märtsil Mustpeade majas toimuval kontserdil kõlavad tema kaks tähelepanuväärset teost: „The Moment of Thy Dawn“ („Sinu hommikuvalguse hetk“), mis viib kuulaja looduse vaikusesse, ning „Inner Asylum“ („Sisemine turvapaik“), mille keskmes on isiklikud mälestused ja sisemise pelgupaiga otsingud. Samuti tuleb esiettekandele verivärske teos „Three Soliloquies“ („Kolm ainukõne“) vioolale. Intervjuus räägime Kristjaniga loodusest, loomeprotsessist ja inspiratsiooniallikatest, mis tema muusikat kujundavad.

Foto: Kaupo Kikkas
Foto: Kaupo Kikkas

Sinu teos „The Moment of Thy Dawn“ on inspireeritud loodusest. Milline on sinu isiklik suhe loodusega – kas loodus on sinu jaoks pigem vaikuse ja rahu leidmise koht või hoopis ideede ja inspiratsiooni allikas? Või mõlemat?


Vaikus, õhk, vesi – oleksid nagu väga elementaarsed asjad, aga linnakeskkonnas on nende kvaliteet küsitav. Võimalus viibida ja tegutseda maakodus annab jõudu ja ka inspiratsiooni.


„The Moment of Thy Dawn“ sündis Tõnu Kaljuste tellimusel. Kui palju mõjutas tema nägemus või ootused seda, milliseks teos lõplikult kujunes?


Tõnu andis algse impulsi, aga loomingulised otsused ja valikud olid minu teha. Saatsin talle alles lõpus juba valmis partituuri. Siis oli tal konkreetseid kommentaare ja ettepanekuid, mis puudutasid alternatiivseid lähenemisi just erinevate häälte kasutamisel. Nende ideede rakendamine jäi ikkagi minu otsustada. Selleks hetkeks oli teos juba valmis.


Tekstis kõlab tugevalt hirm looduse kui maapealse paradiisi kaotamise ees. Kui palju sa igapäevaselt nendele teemadele mõtled?


Ma ütleksin, et igapäevaselt ja iga liigutusega – olgu see siis liikumine või tarbimine – käivad need mõtted peast läbi. Kas enda vastavad valikud ka sisuliselt ja moraalselt põhjendatud on, see on juba eraldi küsimus. Ühe suurema teemana näen seda, et asjadele hinna määramisel ei ole tegelikult nende kogumaksumust keskkonnale arvestatud. Loeb endiselt kiire tarbimine ja käive.


Sinu loomingule omistatakse sageli definitsiooni „žanriüleste ilmingutega muusika“. Kas sinu jaoks on üldse oluline defineerida, kuhu žanrisse sinu loodud muusika kuulub?


See ei ole muusika sisu poolest prioriteet, aga žanri määramine toob endaga kaasa palju praktilisi küsimusi ja erinevaid lahendusi. Heliloojana on minu jaoks vägagi määrav juba algfaasis teada, kus konkreetne muusika kõlama hakkab. Ruum, akustika, publiku ootused ja harjumused kontserdipaigaga seoses. Kui ma näiteks pianistina oma Schumanni „Dichterliebe“ laulutsükli töötlust mängin – mis muusikaliselt sisaldab nii improvisatsiooni kui ka kaasaegsemas helikeeles komponeeritud elemente –, kas siis klubis on see džäss ja kontserdisaalis klassika? Sisu loojana on minu jaoks tähtis teadlikult mingeid asju välistada. Need võivad olla detailid, mis konkreetsele žanrile või stiilile väga selgelt viitavad, nt svingirütmika, mis stilistiliselt selgelt džässi helikeelde paigutub. 


„The Moment of Thy Dawn“ ja uue teose „Three Soliloquies“ kõrval tuleb kontserdil esitusele ka teos „Inner Asylum“. Kas avaksid veidi selle pealkirja ja teose tausta?


Inner Asylum – ehk siis Sisemine turvapaik – on sisuliselt kontsert vioolale, klaverile ja keelpillidele. Programmiliselt on selle teose lähtepunkt meie pere liikumine aastal 1988 Nõukogude Eestist Lääne-Saksamaale. See pidi olema kahenädalane puhkusereis, aga tegelik eesmärk paigale jääda selgus alles saabudes. Vanemad küsisid minu seisukohta ja sisuliselt ka nõusolekut, olin siis 10-aastane. Õnneks olin sedavõrd naiivne ja pimestatud küllusest poodides ja ümbritsevast uudsusest, et sellised „pisiasjad“, et ma ei osanud sõnagi saksa keelt ja mul polnud ühtegi sõpra, ei tulnud alguses pähegi. Olin kohe nõus. Alles hiljem hakkasid elumuutusega kaasnevad tagajärjed ja küsimused aegamööda päevakorda kerkima. Teose ülesehitus lähtub nendest kogemustest.


Mis aitab sinul leida oma sisemist pelgupaika?


Sellega jõuame tagasi esimese küsimuse juurde – minu pelgupaik igal tasandil on maakodus. Kui näiteks uue teose kirjutamise mõte peas küpseb, siis praktiliselt ootan ma töö alustamisega ikka seni, kui maale jõuan. Minu jaoks on see ka väga konkreetselt vajaliku aja võtmine, vastukaaluks reisimisele ja esinemistele. Aga kui seal lõpuks kohal olla, siis kujuneb ka sisu. Võib-olla on see aastatega treenitud kehamälu, et maal olles hakkab inspiratsioon voolama.

 

Kristjan Randalu on üks rahvusvaheliselt hinnatumaid Eesti jazzmuusikuid, kes tegutseb aktiivselt ka klassikalise muusika lavadel. Pianisti ja heliloojana on ta esinenud mainekatel kontserdilavadel nagu Carnegie Hall, Barbican Hall ja Berliini Kontserdimaja, ning festivalidel Londonis, Pariisis ja Istanbulis. Ta on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi auhindu, sealhulgas Grammy nominatsiooni ja Riikliku Kultuuripreemia.

Heliloojana on Randalu kujunenud viimastel aastatel uueks nüüdismuusika võtmefiguuriks, tehes koostööd nii džässmuusikute kui ka klassikaliste kollektiividega nagu Londoni Sümfooniaorkester ja Stuttgarti Kammerorkester. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõuna jagab Randalu oma kogemusi uue põlvkonna muusikutega. Ta on erakordselt mitmekülgne interpreet ja loov helilooja, kelle teosed pakuvad kuulajale sügavaid ja meeldejäävaid muusikaelamusi.


Annika Lõhmus

bottom of page