Kui partituur ei ole dogma – intervjuu Alec Frank-Gemmilliga

14. veebruaril astub Mustpeade majas Tallinna Kammerorkestri ette metsasarvemängija ja dirigent Alec Frank-Gemmill, kes toob kuulajateni mitmekesise ja põneva kava. Kontserdi muusikaline telg liigub Henry Purcellist ja Wolfgang Amadeus Mozartist kuni Benjamin Britteni ja Tansy Davieseni, asetades kõrvuti originaalid, töötlused ja tänapäevased vaatenurgad.

Sellise kavaga kerkivad paratamatult üles intrigeerivad küsimused autorlusest, tõlgendamisvabadusest ja muusika muutumisest ajas. Rääkisime Alec Frank-Gemmilliga sellest, kuidas see kontsert tema jaoks tervikuna toimib, mida tähendab olla ühtaegu solist ja dirigent ning kuidas kõnetada publikut muusikaga, mis on loodud eri sajanditel, kuid sünnib laval alati just siin ja praegu.

Foto: Ben Tomlin

See kava kõneleb väga erinevate ajastute ja identiteetide kaudu. Milline on teie jaoks selle õhtu kõige olulisem ühendav idee?

Ausalt öeldes on see kava inspireeritud rohkem esitajatest kui kontserdil kõlavaid teoseid ühendavast ideest. Juba enam kui kümme aastat olen mänginud koos eesti muusikutega erinevates koosseisudes – seetõttu tunnen Tallinna Kammerorkestri liikmeid hästi ja tean, milleks nad võimelised on. Sealt edasi hakkasin mõtlema, mida ma saaksin pakkuda nii orkestrile kui ka Tallinna publikule – eelkõige repertuaari, mis oleks TKO mängijatele huvitav ja kutsuks meid ühiselt midagi avastama.

Purcell Britteni seades ja Mozart, kelle lõpetamata metsasarvekontserdile pani viimased noodid Stephen Roberts… Kuidas teie mõtestate sellistes teostes autorlust ja ajastute vahelist dialoogi?

Kui ma kakskümmend aastat tagasi ülikoolis muusikat õppisin, olin täielik puritaan. Mulle tundus, et me kõik peaksime jääma truuks igale detailile, mille helilooja kirja on pannud, ning et see, mis toimus 20. sajandi teises pooles, oli sageli liialt interpreedikeskne – partituuridesse ei suhtutud minu arvates piisava rangusega. Nüüd olen rahunenud ja näen, et kuigi mul oli tihti õigus ja mõni muusik oleks tõepoolest võinud oma kodutöö paremini ära teha, oli mu puritaanlik suhtumine ja muusikateaduslik innukus liiga dogmaatiline. Heliloojad ise laenasid ju üksteiselt kogu aeg ja panid täie rahuga teiste muusikale oma nime alla.

Britteni versioon Purcelli chaconne’ist G-duur ei peagi kõlama „autentselt“ ajaloolise esituspraktika mõttes. Ilma selle teoseta ei kuuleks paljud inimesed kunagi ilmselt ühtegi nooti Purcelli muusikast ja sellest oleks tuline kahju (eriti arvestades, kui suurepärane lugu see on). Samuti aitab chaconne’i kuulamine enne Britteni sümfonietti op. 1 paremini mõista Britteni heliloomingu stiili – mitte niivõrd seadjana, kui just heliloojana.

Mozarti partituurid mõjuvad sageli justkui pühade reliikviatena. Tegelikkuses on tema metsasarvekontserdid sageli kiiruga kirja pandud ja visandatud mitmele erinevale käsikirjalehele. Mõned osad on jäänud lõpetamata või sootuks kaduma läinud. Mulle meeldib lahendus, mille Stephen Roberts leidis: ta „laenas“ muusikat ühest Mozarti teisest teosest – viiulikontserdist – ja lõpetas helilooja metsasarvekontserdi, mida muidu peaaegu kunagi ei esitata. Metsasarvekontserdil nr 1 ei olnud algselt aeglast osa, mistõttu orkestrid seda tavaliselt ei tellinud. Nüüd saame tänu Robertsi nutikale „laenamisele“ esitada kauni, tervikliku teose.

Daviesi „Joig“ toob kavva täiesti teistsuguse energia. Mis tõmbab teid selles teoses kõige rohkem – on see rütmiline impulss, kõlaotsing või mingi vaimsem mõõde?

Tansy Davies kirjutab täiesti metsikut muusikat – nii kõla kui ka inspiratsiooni poolest. Tavaliselt on tema teostes mingi loodusega seotud kujund või dialoog. „Joigi“ puhul oli tema inspiratsiooniks nii saamide iidne vokaaltraditsioon kui ka Medway jõgi Kentis, Tansy kodukoha lähedal. Kummalise kokkusattumusena kasvasin ka mina üles sellesama jõe ääres ja minu dirigendidebüüt toimus Norrbottenis Põhja-Rootsis, mis on saamide jaoks oluline piirkond.

Kui kokkusattumused kõrvale jätta ja rääkida teosest, siis „Joig“ peegeldab sügavat arusaamist metsasarvest ja selle kõlast. Tehnika, mida see teos nõuab, on ainulaadne ja äärmiselt jõuline ning sellist muusikat saab kirjutada ainult sellele instrumendile.

Kuidas te tasakaalustate solisti ja dirigendi rolli? Kas need kaks rolli toidavad teineteist, või tuleb vahel teadlikult üks korraks „kinni keerata“, et teine toimiks?

Dirigeerimise ja metsasarvemängu ühendamine on minu lemmik viis muusikat teha. Metsasarvemängijana tunnen end tihti nagu absurdselt kitsa nišši kaskadöör, kes tuleb ja sooritab korraks mõned kaelamurdvad hüpped ja kaob seejärel taas ei tea kuhu. Huvitav on see, et kui mind kutsutakse dirigeerima, ei pruugi muusikud alguses üldse tajuda, et ma olen tegelikult üks nende hulgast. Aga kui mul on võimalus teha mõlemat korraga, saan rakendada oma isiksuse kõiki tahke ning inimesed hoomavad kiiresti, mida ma muusikaliselt taotlen. Peab ka ütlema, et adrenaliin, mis tekib dirigeerimisel, aitab kaasa mu sarvemängule ja vastupidi. Kogu protsess on algusest lõpuni „täiskäik edasi“, mitte pidev seisatumine ja uuesti alustamine. Solistina esinedes jääb minusse tunne, et käin korra laval, mängin oma asja ära ja seejärel kaon, samal ajal, kui teised edasi musitseerivad. Nii olen aga kaasatud algusest lõpuni.

See kontsert toimub sõbrapäeval ja on väga eripalgeline. Kui mõelda publikule, siis mis võiks olla selle õhtu kõige olulisem kogemus või tunne, mille nad koju kaasa viivad?

Ma armastan kogu seda muusikat, mis kavas on, ja loodan, et publik armastab samuti. Iga teos pakub midagi täiesti erinevat, ent kõik nad on erakordselt paeluvad. Minu eesmärk on, et võiksime neid teoseid kogeda nii, nagu sünniks nad just siin ja praegu – olgu nad kirjutatud siis kakskümmend või kakssada aastat tagasi. Kui jõuame kontserdi käigus viimase loo, Schuberti viienda sümfoonia juurde, võiks isegi see kava kõige tuntum teos mõjuda värske ja põnevana. Mina olen igatahes elevil! Loodan, et see kandub üle ka publikule.

Alec Frank-Gemmill on rahvusvaheliselt tegutsev metsasarvemängija, keda tuntakse solisti, kammermuusiku ja orkestrandina. Viimastel aastatel on ta üha enam keskendunud dirigeerimisele, tehes koostööd mitmete Euroopa orkestritega ning õppides dirigeerimist Põhja-Inglismaa kuninglikus muusikakolledžis Manchesteris.

Eelseisvate dirigendikohustuste seas on koostööd Northern Chamber Orchestra ja BBC Filharmooniaorkestriga. Hooajal 2025–2026 tegutseb ta ka Inglise Rahvusballeti juures asendusdirigendina. Lisaks on ta Göteborgis tegutseva Odin Ensemble’i asutaja ja kunstiline juht. Tema loomingulist tegevust iseloomustab huvi muusika ajalooliste ja tänapäevaste väljendusviiside ühendamise vastu ning soov käsitleda muusikat elava ja pidevalt areneva kunstina.

2023. aastal pälvis Frank-Gemmill Rootsi Stena fondilt Sten A. Olssoni nimelise kultuuristipendiumi tunnustusena „kunstniku pidevalt süveneva ja areneva meisterlikkuse eest“.

Annika Lõhmus