Aprilli keskel leiab Mustpeade majas aset kontsert, kus Tallinna Kammerorkestri ette astub Lõuna-Aafrika päritolu muusik Xandi van Dijk. Kava ühendab Euroopa ja Lõuna-Aafrika muusikalised traditsioonid, pakkudes erakordselt mitmekesist kuulamiskogemust. Kontserdil kõlab esiettekandena ka Xandi venna Matthijs van Dijki vioolakontsert. Kontsert toimub 12. aprillil kell 19.00 Mustpeade Majas.
Intervjuus Tallinna Kammerorkestrile räägib Xandi van Dijk oma suhetest kammermuusikaga, dirigendi ja solisti rolli ühendamisest ning sellest, kuidas tema venna loodud vioolakontsert ammutab inspiratsiooni rokkmuusikast. Juttu tuleb ka sellest, kuidas kontserdikava võib ühendada eri maade traditsioone ning milliseid muusikalisi sildu on võimalik luua Euroopa ja Lõuna-Aafrika vahel.
Olete dirigendina juhatanud kõiki suuremaid Lõuna-Aafrika orkestreid, samuti olete Eestiga seotud juba mõnda aega, kuid Tallinna Kammerorkestri ette satute esimest korda. Mis teid selle kontserdi ja selle orkestri puhul kõige enam kõnetab?
Kammerorkester on minu jaoks ilmselt kõige omasem muusikaline keskkond – ja seda juba lapsepõlvest saati. Kuigi mulle meeldib väga juhatada sümfoonilist repertuaari, ooperit ja suuri oratooriume, on kammerorkestri kõlas ja muusikalises lähenemises midagi tuttavlikku ja omast. Lisaks on mitmed Tallinna Kammerorkestri liikmed minu esimesed sõbrad Eestist. Ma tutvusin nendega, kui liitusin Eesti Festivaliorkestriga. Seega pole kahtlustki, et olen väga elevil, et saan juhatada nii kõrgetasemelist ansamblit ja teha seda erakordselt kauni kavaga.
Kas dirigendina ja vioolasolistina on teil erinev lähenemine partituuri tõlgendamisele? Kas need rollid täiendavad teineteist?
Ma ei ütleks, et minu lähenemine partituurile on nende rollide puhul tingimata erinev. Loomulikult keskendun kontserti ette valmistades rohkem vioolaspetsiifilistele aspektidele, samuti kasutan vioolat partituuride õppimisel, kuid samas need rollid täiendavad üksteist. Kui töötan kontserdi partituuriga dirigendi rollis, püüan mõista ja toetada solisti tõlgendust – ning solistina jällegi olla avatud dirigendi nägemusele. Seekord on mul võimalus mõlemat rolli korraga kogeda.
Olete mänginud rahvusvaheliselt tunnustatud Signum Quartetis ning osalenud mitmetes erinevates koosseisudes. Kuidas on kammermuusika vorminud teid interpreedina?
Kammermuusika on mind sügavalt mõjutanud – see on suures osas pannud aluse sellele, kuidas ma muusikast mõtlen. Mul on aastaid olnud haruldane privileeg teha muusikat koos sõprade ja kolleegidega, keda ma armastan ja hindan. Imeline on tajuda, kuidas see side on ajas sügavamaks muutunud ja küpsenud. On erakordne tunne, kui neli muusikut usaldavad üksteist täielikult, julgevad koos tundmatusse hüpata – ja avastavad siis, et oskavad lennata.
Teie repertuaar on väga mitmekesine, ulatudes klassikast kaasaegseni. Kuidas te koostate oma kavad ja millised elemendid on teile olulised?
Üks asi, mida ma kavade koostamisel kõige rohkem naudin, on see, kuidas teosed omavahel suhtlevad, üksteist täiendavad ja üksteisele uut valgust heidavad, kui need teatud viisil kokku tuua. Mõnel juhul, näiteks kavaga „Inner Life Sings“, mida esitame koos Tallinna Kammerorkestriga, käib kaasas ka üldisem narratiiv – tervik, mis seob teosed üheks loogiliseks kogemuseks.
Olen kirglik Lõuna-Aafrika nüüdismuusika eest kõneleja ning pean oluliseks luua võimalusi naissoost heliloojatele, teistsugust nahavärvi heliloojatele ja ülejäänutele ajalooliselt alaesindatud häältele. On nii palju suurepärast muusikat, mis ootab veel avastamist, ja nii palju erinevaid kogemusi, mida jagada.
Kõige olulisem on aga see, et muusika peab mind ennast kõnetama – see peab olema muusika, mida ma armastan ja millega ma samastun, sõltumata ajastust või päritolust.
Selle kontserdi kavas on teosed, mis peegeldavad nii Euroopa kui ka Lõuna-Aafrika muusikapärandit. Kas tajute nende vahel silda või hoopis kontraste?
Mõlemat – nii sildu kui ka kontraste. Keelpilliteosed, kammerlik lähenemine ja elektroonilised kõlad toovad esile Lõuna-Aafrika mitmekesise kunstmuusika, alates värvikast koorimuusika pärandist ja traditsioonilise uhadi (Lõuna-Aafrika xhosa rahva poolt kasutatav ühekeeleline keelpill) sumedast helist kuni rokkmuusika ja mikrotonaalse klastritehnikani. Khumalo on oma teose kohta öelnud, et see on „katse leida uusi viise modernse ja traditsioonilise ühendamiseks“ – mõtteviis, mis iseloomustab paljusid selle kava heliloojaid.
Elgar ja Mendelssohn on samuti Lõuna-Aafrikaga seotud. Elgari muusika oli Briti koloniaalajal tugevalt esindatud, Mendelssohn on aga jätnud sügava jälje Lõuna-Aafrika koorimuusikasse ja kompositsioonikultuuri. Seda võib kuulda näiteks Michael Moerane'i teoses „Della“, mis on töötlus ühest Lõuna-Aafrika armastatuimast ja enim esitatud kooriteosest.
Ma saan aru, et kontserdil kõlava Andile Khumato teose „Inner Life Sings“ pealkiri kannab endas ka tervet kava läbivat ideed. See kaunis fraas viitab justkui sellele, et muusika võib tuua kuuldavale midagi, mis muidu jääks varjatuks. Kas teie kui interpreedi jaoks on muusika eelkõige sisemaailma peegeldus või pigem dialoog välise maailmaga?
Ma arvan, et mõlemat – ning sõltuvalt heliloojast on üks või teine pool rohkem esil. Kuigi mulle tundub, et mind tõmbab pigem selle suunas, mis toimub seespool…
Mida te ootate oma venna Matthijs van Dijki vioolakontserdi esiettekandest? Olete öelnud, et selles on mõjutusi rokk- ja bluusmuusikast, sealhulgas lõik, mis põhineb rokilool, mille te kirjutasite üheskoos 2000. aastate alguses. See kõlab väga põnevalt.
Olen selle vioolakontserdi pärast ülimalt elevil! Armastan oma venna muusikat ja tunnen sellega sügavat sidet. Lisaks on äärmiselt põnev kuulda, kuidas üks kaheksataktiline riff, mille ma üle kahekümne aasta tagasi kirjutasin, on nüüd uue elu saanud.
Tollal oli Matthijs just loonud rokkbändi – ta oli nii laulja, rütmikitarrist kui ka peamine laulukirjutaja – ning nad otsisid uusi ideid. Istusin klaveri taha ja mängisin ühe fraasi, milles lootsin aimuvat õrna serialismi hõngu, ehkki ma ei tahtnud, et see kõlaks ülearu tõsiselt. Sellest sai ühe nende laulu alus, mis omakorda on nüüd vioolakontserdi keskmise osa põhielement. Iroonilisel kombel ei mängi ma ise seda motiivi kunagi!
Xandi van Dijk on Kaplinnas sündinud vioolamängija ja dirigent, kes on juhatanud kõiki suuremaid Lõuna-Aafrika orkestreid ning alates 2017. aastast on Müncheni Kammerorkestri vioolarühma kontsertmeister. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud Signum Quarteti liige, nõutud solist ja külalismängija mitmetes Euroopa tipporkestrites, sealhulgas Deutsche Kammerphilharmonie Bremenis, Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestris, Pariisi Kammerorkestris ja Eesti Festivaliorkestris. Sellel kontserdil teeb ta oma debüüdi Tallinna Kammerorkestri ees, tuues lavale kava, mis põimib tema dirigendi, solisti ja kammermuusiku rollid ainulaadseks tervikuks.
Annika Lõhmus