Laulud, mis hoiavad – intervjuu Kadri Voorandiga

On muusikat, mille eesmärk on muljet avaldada. Ja on muusikat, mis tahab sind lihtsalt korraks kinni püüda ja hellalt oma embusesse mähkida.

Kadri Voorandi värske album „Songs To Hold You“ kuulub selgelt viimasesse kategooriasse. See on sündinud vajadusest luua endale – ja läbi selle ka kuulajatele – ruum, kus saab olla korraga tugev ja habras, ilma et peaks kellegi eest midagi varjama või kellelegi midagi selgitama.

Kolmel juunikuisel kontserdil – Sõru sadamas, Triigi Filharmoonias ja Siidrifarmis – kõlab Kadri uue albumi materjal. Kontserdid sünnivad koostöös Kadri kauaaegse duopartneri Mihkel Mälgandi ja Tallinna Kammerorkestriga. Orkestriseaded on loonud Ülo Krigul, Rasmus Puur ja Tõnis Kõrvits ning seadete tellimist toetas Eesti Kultuurkapital.

Kadri sõnul tasub seekord jätta analüütiline kuulamine ukse taha ja lubada endal lihtsalt olla.

Foto: Anu Hammer

Sinu värske albumi pealkiri „Songs To Hold You“ viitab justkui millelegi väga isiklikule. Kas see „hoidmine“ on sinu jaoks suunatud pigem iseendale või kellelegi teisele?

Mõlemat! Otsisin igas laulus ja igas minutis kõla, milles oleks hea ja hoitud tunne, et oleks julgem kogeda nii ilusaid ja õrnu kui ka keerulisemaid seisundeid. Iga laul võiks olla jutustus või parimat sorti vestlus, kus suhtlevateks osapoolteks võivad olla erinevate inimeste asemele hoopis ka erinevad minad.

Peamiseks kriteeriumiks oli minu jaoks see, et iga laul pidi eeskätt mulle enesele looma selle „hoitud“ ruumi, aga usun, et mistahes looming, mis töötab tugevalt ühe inimese peal, võiks loodetavasti töötada ka teiste peal. Selles kavas ei jõua loomulikult avada palju teemasid. Aga selle tunni jooksul viibin muusikalises plaanis pigem pehmekõlaliste ja siidiste faktuuride keskel, emotsionaalselt õrnas ja haavatavas kohas, kus usutavasti võiks ka mehel olla lihtne kogeda ennast täies jõus.

Iga laul on erineva taustalooga. Näiteks laul „Isale“ loob võimaluse pidada muusikalise portaali kaudu vestlust, mida päriselu pole võimaldanud. Laul „Katariina Rosalie“ loob võimaluse lubada laulu kuulajal end mõõdutundetult kiita. On hetki, mil see võib marjaks ära kuluda, eks? Samuti on sellel albumil mitu pala, kus tundsin, et kõnelen justkui iidse ürgvanaema rollis iseenda tänase minaga. Nendest helidest otsisin rahu ja müstikat, mis vahel jõu ammutamiseks väga heaks ressursiks osutuvad.

Juunis tood sa need laulud publiku ette koos Tallinna Kammerorkestriga. Kas keelpilliorkestriga töötamine muudab sinu muusikalist mõtlemist kuidagi teistsuguseks või jääb tuum ikka samaks?

Minu muusikaline mõtlemine on viimase albumi näol juba iseenesest midagi muud kui varasemad kavad. Ja on olnud kauaaegne salaunistus enda muusikat just Tallinna kammerorkestriga teha. Mul on hea meel, et see varem ei juhtunud, sest just tänase kava faktuurid võimenduvad eriti hästi mitmekümne keelpilliga. Mul tekib võimalus orkestri laiakõlalises pilves vabalt improviseerida, mis toetab suurepäraselt müstilist ja sisetundelist ehk vabalt lendlevat kõla. Tahaksin isegi öelda, et minu jaoks on orkester on nagu avakosmos, mille tähesäras on lihtne lennata mistahes suunda.

Jah, seekord liigume minimalistlikumas ja helgemas harmoonilises maailmas, kuid antud vormides ja meloodilises keeles on eesmärk luua siiski ühendus tähtede juurest ka sügavate juurteni. Soovitan publikul muusika analüütiline külg – kui säärast peaks esinema – koju jätta, sest see on kontsert, mis on loodud nii kuulaja kui ka mängijate hoidmiseks ja võib-olla tunde ja mõtte tasandil ilusate peatükkide avamiseks.

Sa oled rääkinud, et sind huvitab hääle kõlas peituv info, mida me justkui instinktiivselt loeme. Mis sinu enda hääles viimastel aastatel on muutunud ja miks?

Hääles avalduvad tõepoolest tunded – olgu need siis häälega kooskõlas või peidetud vastuoluliste sõnade taha –, aga tunne on toonis alati. Ja me kõik oskame seda lugeda, kui vaid soovime või vajalikuks peame. Ilmselt ei kõla me kõik aeg-ajalt oma sõnumiga kokku ja siis on meid keerulisem mõista. Minu jaoks on loo jutustus või aus vestlus kompositsiooni ja loodavate kõlade lähtepunkt. Ma ei taha valida komponente muusikas pelgalt tehnilise efektsuse pärast – hääle või muusika kõla võiks sõltuda täielikult sellest, milline on sõnumi eesmärk. Olen viimastel aastatel tavapärasest rohkem avanud endas sügavamal tasandil enesehoidu ja unistanud hellemast suhtumisest iseendasse. Paljude uute lauludega olen seda unistust muusikaga võimendada püüdnud. See on ilmselt üks peamisi põhjuseid, miks minu heliteoste keskmine helitugevus on vaiksem kui varem ja hääle kõla pehmem. Ka mitmed püsikuulajad on seda märganud. See ei tähenda, et võimsad hetked oleksid kuhugi kadunud. On ka neid. Kuid neis peituvad sõnumid on muutunud klaarimaks. Naudin oma uusi värve, sest nendega on mõnus unistada. Ja unistada mulle meeldib.

Lugu „Let me hold you“ – kirjeldad seda laulu kui midagi, mida oled laulnud iseendale, isegi oma eri vanuses versioonidele. Mis tunne on jagada nii isiklikku materjali publikuga?

Sellest laulust on kujunenud väga inspireeriv publikuga koostegemise hetk. Kutsun tavaliselt kuulajaid kontserdil seda häälevõlu enese peal proovima. Ja olen õnnistatud vägevate kuulajatega, kes mind usaldavad ja julgevad kaasa tulla. Ja tulemuste kohta saan aeg-ajalt väga liigutavaid teateid.

Seega oled saanud tagasisidet, et su muusika mõjub inimestele teraapiliselt? Kuidas sa ise sellesse suhtud? Kas see on eesmärk või pigem kõrvalmõju?

Mulle tuleb praegu pähe selline paralleel, et võibolla on see umbes nagu medikamendi loomine, olles iseenda esimene katsealune. Eesmärk on olnud mõjuda eeskätt iseendale, aga mul on usku, et kui looming kunstnikku ennast kuidagi aitab, siis on lootust, et see võiks teiselegi mõjuda.

Sa räägid palju kuulamisest – mitte ainult muusikas, vaid inimeste vahel. Kas tunned, et tänapäeva maailmas osatakse veel päriselt kuulata?

Usutavasti on häid ja veel paremaid kuulajaid alati olnud ja usun, et ega nad kusagile ei kao. Vahel läheb täna osa neist uutest tulijatest ekraanide taha peitu, kuid ka sellesse on mul usku, et varem või hiljem toimub küllastumine ja nälg ühenduse ja teistes inimeses peituva järele leiab väljundi kuulamise näol. See, mida ma päriselt kuulates saame, on asendamatu. Nii nagu seegi, mida saame siiralt jagamise teel.

Kadri Voorand on laulja ja helilooja, kelle looming liigub vabalt jazzi, rahvamuusika, popi ja improvisatsiooni piirialadel. Tema muusikat iseloomustab tugev isikupärane käekiri, vahetu kontakt publikuga ning oskus jutustada lugusid nii sõnade kui ka hääle enda kaudu.

Voorand on õppinud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning täiendanud end Rootsis. Ta on pälvinud mitmeid muusikaauhindu ning teinud koostööd nii klassikalise kui ka nüüdismuusika interpreetidega. Ta on ka vokaalansambli Estonian Voices asutaja ja loominguline juht.

24. aprillil  ilmunud album „Songs To Hold You“ tähistab Voorandi loomingus uut suunda – helikeeles on rohkem ruumi, vaikust ja sisemist dialoogi. Album sündis isiklikust vajadusest ning selle keskmes on enesehoid, sisemine vestlus ja side varasemate põlvkondadega. Lavale jõuab see materjal koostöös Mihkel Mälgandi ja Tallinna Kammerorkestriga, tuues kokku intiimse duo ja keelpilliorkestri laia kõlaruumi.

Kontserdid:

Reede, 19. juuni kell 23.00 Sõru sadam Laupäev, 20. juuni kell 19.00 Triigi Filharmoonia Pühapäev, 21. juuni kell 19.00 Siidrifarm

Annika Lõhmus