Mart Kuusma: „Ka kõige pimedamas kohas on alati valguskiir“

Sügisel ootab publikut Tallinna Kammerorkestri kammermuusika sarja järgmine kontsert, mille kava on kokku pannud orkestri vioolamängija Mart Kuusma. Kavasse on põimitud Gustav Mahleri noorpõlves loodud klaverikvarteti esimene osa, Alfred Schnittke „Scherzo“ sama teose lõpetamata fragmentide põhjal ning Schnittke keelpillitrio. Kontsert lõpeb Mahleri lied´idega, mis kõlavad seekord ebatavalisemas seades – vioola ja klaveri esituses.

Rääkisime Mart Kuusmaga, miks Mahleri muusika teda juba kooliajast saati kõnetanud on, kuidas ta näeb Schnittke ja Mahleri loomingu seoseid ning millise mõtte ta loodab läbi kava publikuni tuua.

Foto: Kaupo Kikkas

TKO kammerkontsertide sari on eriline selle poolest, et kava panevad kokku orkestrandid ise. Mis sulle endale sellise sarja juures kõige rohkem meeldib?

Võib-olla peaks alustama sellest, et ma olen Tallinna Kammerorkestris suhteliselt värske liige. Kammermuusika sari annab mulle võimaluse mängida koos vanemate kolleegidega ja neilt õppida. Ansamblimängus on veidi teised nüansid kui orkestriga musitseerides – ansamblis peab ennast rohkem „välja panema“. On huvitav jälgida, mismoodi vanemad kolleegid seda teevad ja mismoodi nad muusikat näevad. Lisaks annab väiksemates koosseisudes mängimine võimaluse inimestega rohkem süvitsi tuttavaks saada.

Mis mulle veel meeldib, on see, et viimasel ajal on tänu sellele sarjale mitmeid erakordselt huvitavaid kavasid välja tulnud. Näiteks Robert Traksmanni initsieeritud Schönbergi programm.

Seekordse kava kokkupanija oled sina. Kuidas üldse tekkis mõte siduda Mahler ja Schnittke – kaks isiksust, kes on oma ajas ja helikeeles nii erinevad, aga samas justkui üksteisega dialoogis?

Mahleri-Schnittke idee algas sellest, et ma olen väga suur Mahleri fänn, juba alates muusikakeskkoolist. Eriti Mahleri klaverikvartett on midagi, mida olen ammu ise mängida tahtnud, aga ka Mahleri lied´id on mulle alati meeldinud. Sattusin kooli ajal kuulama Abbado salvestusi ja need kõnetasid mind. Huvitav fakt on muide see, et minu õpetaja Saksamaal, Diemut Poppen oli Claudio Abbado orkestris vioolarühma kontsertmeister ja rääkis temast ainult ülivõrdes. Aga põhimõtteliselt võib öelda, et idee Mahleri-Schnittke kavast algas Mahleri klaverikvartetist.

Mahleri klaverikvartett ja Schnittke „Scherzo“ on omavahel huvitavas suhtes – üks lõpetamata jäänud noorukiteos, teine selle põhjal loodud täiendus. Mis sind selles paaris kõige rohkem köidab?

Ma teadsin, et Mahleril ei olnud see klaverikvartett lõpuni valmis kirjutatud. Oli olemas esimene osa ja mõned fragmendid, vist umbes 32 takti scherzo´st. Muidugi, kes teab, võib-olla oli kunagi ka lõpetatud versioon olemas. Mahler oli noorena oma loomingu suhtes väga kriitiline. Kui talle midagi ei meeldinud, võis ta vabalt valmis partituuri pooleks rebida. Selles ei olnud midagi haruldast – niisugune käitumine oli üsna tavaline ka teiste heliloojate puhul. Ikka juhtus, et oma töödele pandi tuli otsa.

Mis aga scherzo´sse puutub, siis polnud Schnittke ainus, kes Mahleri säilinud fragmentide põhjal oma versiooni kirjutas, tema oma on lihtsalt kõige tuntum. Minu jaoks on need kaks teost väga huvitavas suhtes: kui Mahleri klaverikvarteti esimene osa peegeldaks justkui helilooja sisemaailma, mida ta on valmis avalikkusele näitama, siis Schnittke „Scherzo“ võiks sümboliseerida Mahleri seda sisemaailma, mida ta kiivalt teiste eest varjab. „Scherzo“ võiks minu meelest olla Mahler, kel puuduvad piirid ja sotsiaalsed normid.

Schnittke keelpillitrio on oma ajastu üks sügavamaid kammerteoseid. Miks oli sulle oluline see kavasse võtta?

Kui kava algus oli selge, hakkasin mõtlema, mida veel Schnittkelt valida. Mulle meenus Schnittke keelpillitrio, mida ma olen samuti mängida tahtnud. See trio on kirjutatud Alban Bergi mälestuseks. Samamoodi nagu Mahleri klaverikvartetis kasutatakse seal üsna vähe erinevaid motiive, aga see trio läheb päris ogaraks! Schnittke tsiteerib seal vene laule ja veidi kumab läbi ka Schuberti mõjutusi. Samas oma mastaapsuselt on see vägagi mahlerlik. Siinkohal tasub mainida, et Schnittke oli väga suur Mahleri fänn ja ehkki oma helikeelelt on need kaks heliloojat väga erinevad, võib süvitsi minnes tajuda nende muusikas teatud sarnasusi – mingi teatav tumedus, eksistentsiaalsed teemad jpm.

Kava lõpus on Mahleri laulud vioolale ja klaverile – see on üsna ebatavaline valik, sest Mahleri laulud ja laulutsüklid on enamasti seotud vokaaliga.

See on tõsi, ent David Geringas on teinud neljast lied´ist suurepärased seaded tšellole ja klaverile, mille minu õpetaja kohendas omakorda vioolale. Põhjus, miks ma otsustasin Mahleri lied´id kavasse valida, oli väga lihtne – ma soovisin kava lõpetada helgema noodiga.

Kui võrrelda lied´ide vokaal- ja instrumentaalversioone, siis kuidas need ilma tekstita töötavad? Kas instrumentaalversioon annab neile mingi uue nurga?

Kindlasti! Aga lihtne see kahtlemata pole. Kuna Mahleri muusikalised karakterid on väga selged, siis minu arust annab ka muusika üksi meeleolu edasi. Keerukus seisneb selles, kuidas mängida neid lugusid nii, et tekst oleks muusikas kuulda. Rütmikamate lugude puhul on pillil kindlasti eelis – võrreldes vokaaliga on tehnilisi nüansse lihtsam teostada. Kuidas aga mängida lüürilisi lugusid nii, et need ei kõlaks nagu lastelaulud? See on paras väljakutse. Mahleri lied´id ei ole tehniliselt rasked, aga selleks, et saavutada sarnasus inimhäälega, tuleb vaeva näha. Eks paistab, kuidas see kõik õnnestub.

Kui sa vaatad sellele kavale tervikuna, siis mis on see üks mõte või tunne, mille loodad publikuni viia?

Minu jaoks on see kava tervikuna nagu inimese meeleolude vaheldumine. Kui kuulasin neid lugusid järjest, siis mulle kõneles muusika sellest, et ükskõik, mis olukorras me elus oleme, ka kõige pimedamas kohas on alati kusagil valguskiir. Võib-olla see ongi kogu kava läbiv mõte.

Mart Kuusma alustas muusikaõpinguid viiuliga Tiiu Peäske juhendamisel ja jätkas Tallinna Muusikakeskkoolis Toomas Nestori juhendamisel vioolal. Õpingud jätkusid sama õppejõu juures Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning alates 2016. aastast Saksamaal Detmoldi Muusikakõrgkoolis professor Diemut Poppeni klassis. Mart Kuusma on täiendanud end mitmete nimekate interpreetide meistriklassides ja saavutanud edu rahvusvahelistel konkurssidel.

Kuusma on mänginud mitmetes orkestrites, sealhulgas Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris, RO Estonia sümfooniaorkestris ja Detmoldi Kammerorkestris. Alates 2021. aastast kuulub ta Tallinna Kammerorkestri koosseisu. Mart Kuusma tegutseb aktiivselt ka kammermuusikuna ning on keelpillikvarteti M4GNET asutajaliige. Kvartett on pälvinud kõrget tunnustust, sealhulgas I preemia rahvusvahelisel KraCamera konkursil Krakówis.

TKO kammermuusika sarja järgmised kontserdid on: 17. oktoobril kell 19.00 Püha Johannese koolis 18. oktoobril kell 19.00 MUBA-s 19. oktoobril kell 17.00 Viimsi Artiumi kammersaalis

NB! Kontserdid on tasuta!

Annika Lõhmus