Michaela Špačková: „Me oleme mingis mõttes alati otsimas“

30. mail astub Mustpeade majas Tallinna Kammerorkestri ees solistina üles tšehhi fagotimängija Michaela Špačková – muusik, kelle karjäär ühendab klassikalise repertuaari, nüüdismuusika ja rahvusvahelise orkestrimaailma.

Tervikuna keskendub 30. mai kontsert Mozarti varasele loomingule, tuues ühte õhtusse teosed helilooja lapsepõlvest kuni kahekümnendate alguseni. Kõrvuti kõlavad särav divertisment D-duur KV 136, kaheksa-aastase Mozarti loodud esimene sümfoonia ning sümfoonia nr 33 – teos, milles noorest imelapsest on saanud juba täiesti isikupärase käekirjaga meister. Õhtu keskmes on aga Mozarti fagotikontsert B-duur KV 191 – teos, mille helilooja kirjutas vaid 18-aastasena, ent milles on kuulda erakordset küpsust ja karakteritunnetust. Solistiks on karismaatiline Michaela Špačková.

Enne Tallinna kontserti rääkis Michaela muusikuks kujunemisest, koostööst orkestritega ning sellest, miks otsingud ei lõpe ka siis, kui oma hääl näib juba leitud olevat.

Sinu karjäär algas väga varakult ja väga edukalt. Kas oled pidanud teadlikult õppima, kuidas mitte lasta professionaalsel edul määrata kogu oma identiteeti?

Arvan, et nooremana ma ei mõelnud sellele niimoodi. Väga noores eas puudub sageli distants – sa lihtsalt elad kõike üsna instinktiivselt läbi. Aja jooksul hakkasin aga üha rohkem mõtlema sellele, milline minu muusikaline identiteet tegelikult on, millises suunas ma muusikuna liikuda tahan ja mis mulle päriselt oluline on. Minu jaoks ei olnud asi kunagi ainult edus endas, vaid pigem selles, kuidas ma suhestun muusika, muusiku elukutse ja lõpuks iseendaga.

Kas solisti ja kammermuusiku mõtteviis erinevad sinu jaoks palju?

Tegelikult arvan, et need rollid on oma olemuselt üsna tihedalt seotud, sest mõlemad põhinevad suhtlemisel, kuulamisel ja tundlikul reageerimisel teistele muusikutele. Erinevus seisneb ehk selles, et solistina kujundad rohkem üldist muusikalist suunda ja interpretatsiooni ning kannad suuremat vastutust. Kammermuusikas on protsess palju kollektiivsem – sa reageerid pidevalt teistele ja teised sulle, te inspireerite üksteist ning kujundate lõpptulemuse koos.

Mida sa hindad kõige rohkem orkestri puhul, kellega kohtud esimest korda?

Kõige rohkem hindan avatust ja ühist eesmärgitunnet – tunnet, et kõik tulevad kokku sooviga luua midagi erilist. Kui olemas on valmisolek suhtlemiseks, vastastikuseks inspireerimiseks ja koos muusika koos avastamiseks, tekib väga eriline energia ning see võib esituse täiesti uuele tasandile tõsta.

Tallinna Kammerorkestriga mängid sa Mozarti fagotikontserti. Kui palju mõjutab sinu interpretatsiooni teadmine, et Mozart oli seda kirjutades alles 18-aastane? Kas selles muusikas kuuled pigem nooruse energiat või juba väga küpse helilooja mõtlemist?

Arvan, et juba Mozarti varastes teostes kuuleme erakordselt küpset heliloojat. Samas on oluline meeles pidada, et 18-aastane olemine tähendas Mozarti ajal midagi üsna teistsugust kui praegu. Huvitav on ka see, et see kontsert kirjutati harrastusmängijale ning instrumendile, mis erines tehniliselt ja kõlaliselt üsna palju tänapäeva fagotist. See mõjutab loomulikult ka minu mõtteviisi ja suhtumist teosesse. Mozarti muusika nõuab minu jaoks alati teatavat kergust, selgust ja läbipaistvust – seal on elegantsi ja loomulikkust, mida püüan oma interpretatsioonis säilitada.

Kui vaatad täna enda teekonda muusikuna – kas tunned pigem, et oled alles otsimas, või et oled juba leidnud oma hääle?

See on väga huvitav küsimus. Arvan, et me oleme mingis mõttes alati otsimas – läbi uute projektide, koostööde ja kunstiliste suundade. Samas tunnen, et viimastel aastatel olen väga intensiivselt tegelenud sellega, et mõista, milline siis täpselt on minu muusikaline hääl ja mida ma artistina tegelikult väljendada tahan. Teatud mõttes tunnen end täna oma tegemistes kindlamalt ja rohkem maa peal seisvana, kuid usun ka, et see protsess ei saa kunagi päriselt valmis. Iga uus koostöö, helilooja või muusikaline keel muudab ja kujundab sind edasi.

Michaela Špačková on tšehhi fagotimängija, kelle loominguline tegevus ühendab klassikalise repertuaari ja nüüdismuusika maailma. Ta debüteeris solistina juba 17-aastaselt Praha Filharmoonia orkestri ees (Prague Philharmonia, endine Prague Chamber Philharmonic Orchestra) ning on seejärel esinenud mitmete juhtivate orkestritega, sealhulgas Viini Raadio sümfooniaorkestriga (ORF Radio-Symphonieorchester Wien), Müncheni Kammerorkestri ja Tšehhi Filharmooniaga. Ta on pälvinud üle kahekümne rahvusvahelise auhinna, nende seas tunnustused ARD muusikakonkursilt ja Praha kevade konkursilt.

Špačková on esinenud maailma mainekatel lavadel nagu Berliner Philharmonie, Philharmonie de Paris, Konzerthaus Berlin ja Tokyo Suntory Hall. Ta teeb regulaarselt koostööd dirigentidega nagu Sir Simon Rattle, Paavo Järvi, Zubin Mehta ja Jakub Hrůša.

Michaela repertuaaris on oluline koht ka nüüdismuusikal. Ta on mänginud mitmetel esiettekannetel ning osaleb aktiivselt eri žanre ühendavates projektides. Lisaks kontserttegevusele õpetab ta Hochschule für Musik und Tanz Kölnis ning viib läbi meistrikursusi Euroopas ja Jaapanis.

Annika Lõhmus