Muusika kui ajastu peegel – intervjuu Kolja Blacheriga

Sarja „Laulev hing“ järgmine kontsert seab kõrvuti kaks noort geeniust – Wolfgang Amadeus Mozart ja Franz Schubert –, nende vahele asetub 20. sajandi helilooja Boris Blacher. Kui Mozart kirjutas oma 29. sümfoonia kaheksateistaastasena ja Schubert 4. sümfoonia üheksateistaastasena, siis Blacheri „Pentagramm“ kätkeb endas juba küpse helilooja pilku, mis ei vastandu nooruse jõule, vaid asub sellega dialoogi.

Dirigendina on orkestri ees taas Kolja Blacher, kelle jaoks on seekordse kava keskmes teoste omavaheline kontrast. Vestluses räägib ta nooruse intuitiivsusest, selgest vormitunnetusest ning sellest, kuidas emotsioon ja struktuuriline mõtlemine ei välista teineteist.

Foto: Felix Broede

See kava seob väga erinevaid ajastuid ja helikeeli. Kas teie jaoks on olulisem muusikaline dramaturgia või see, mida need teosed koos kuulajale ütlevad?

Minu jaoks on praeguse kava juures kõige olulisem dramaturgia ja teoste omavaheline kontrast. Need kolm teost on omavahel seotud eelkõige kontrasti kaudu.

Mozarti ja Schuberti sümfooniad on mõlemad kirjutatud väga noorelt – Mozart oli kaheksateist ja Schubert üheksateist. Mis eristab teie jaoks selles eas loodud muusikat? Kas selles on teistsugune värskus või teistsugune intensiivsus?

Nii Mozart kui Schubert lõid oma lühikese elu jooksul tohutu hulga esmaklassilist muusikat. Võib-olla nad aimasid, et surevad noorelt ning see andiski nende teostele erakordse energia. Mis aga eristab noores eas loodud muusikat? Noortele on omane teatav naiivsus. Asju tehakse intuitiivselt, ilma ülemõtlemiseta. Vanemaks saades muututakse teadlikumaks ja ettevaatlikumaks, ent see võib osutuda ka piiravaks.

Mozarti muusikas on selgelt tunda noore inimese muretus – saksa keeles kasutatakse selle kohta sõna „Sorglosigkeit“. See lisab ka kõige lihtsamatele ideedele elavust ja veidi seikluslikku varjundit. Schuberti muusikas käivad aga rõõm ja kurbus sageli käsikäes. Tema 4. sümfoonia puhul on eriti huvitav see, et Schubert suutis luua teose, mis on ühtaegu traagiline ja samas väga nooruslik.

Boris Blacheri „Pentagramm“ paikneb Mozarti ja Schuberti vahel. Kas näete selles teoses pigem silda klassikalise vormiselguse ja romantilise intensiivsuse vahel – või hoopis iseseisvat esteetikat?

Blacheri muusika on selgelt struktureeritud – nagu ka Mozarti ja Schuberti oma. Ka nemad allusid rangetele vormireeglitele, mis olid nende ajastule omased. Blacher kasutas peegeltehnikat, kindlaid rütmimustreid ja dodekafoonilisi seeriaid, kuid need konstruktsioonid ei olnud kunagi eesmärk omaette. Nende sees elas emotsioon – enamasti küll vaoshoitud ja sisemine emotsioon.

Boris Blacher, minu isa, oli väga emotsionaalne inimene, kuigi paljud pidasid teda külmaks. Ta oli tundlik, ent samas introvertne ja kontrollitud. Võib-olla mõjutas teda see, et ta kasvas üles Hiinas, Mandžuurias ja Irkutskis Siberis. Temas põimusid nii eestlaslik vaoshoitus kui ka aasiapärane distantseeritus.

Hoolimata oma tehnilisest katsetamisest jäi ta sügavalt traditsiooniliseks. Ta armastas Mozartit ja Tšaikovskit ning uuris vanu meistreid. Jah, ta läks oma teed, kuid toetus alati traditsioonidele. Selles mõttes ei ole ta Mozartist ja Schubertist nii erinev, kui esmapilgul arvata võiks. Vorm ei ole tema puhul emotsiooni vastand – see on selle raam.

Kui vaadata seda kava tervikuna – milline osa on teie jaoks vaimselt kõige nõudlikum?

Schubert.

Kontsert "Laulev hing. Kolja Blacher ja Tallinna Kammerorkester" toimub 21. märtsil kell 19.00 EMTA kontserdi- ja teatrimajas.

Annika Lõhmus