Silver Ainomäe: „Muusika aitab leida rahu kaose keskel.“

Laupäeval, 8. novembril astub Tallinna Kammerorkestri ette rahvusvahelise haardega eesti tšellist Silver Ainomäe. Kontserdi kava viib kuulaja öiste meeleolude ja sisemiste lahingute keerisesse – kõlab Aulis Sallineni ekspressiivne „Nocturnal Dances of Don Juan Quixote“, Arvo Pärdi meditatiivne „Fratres“ tšellole ja keelpilliorkestrile, Bryce Dessneri poeetiline „Lachrimae“ ning Radioheadi kitarristi Jonny Greenwoodi tumedates toonides orkestrisüit „There Will Be Blood“.

Küsisime Silver Ainomäelt, milliseid seoseid ja elamusi need teosed temas tekitavad, kuidas ta süveneb Pärdi muusikasse ning mida tähendab tema jaoks üle kümne aasta taas kodupubliku ette astuda.

Foto: Benji Inniger

Olete aastaid tegutsenud rahvusvahelisel areenil – milline on teie jaoks kõige olulisem kogemus, mille olete muusikuna sellelt teelt kaasa võtnud? 

Mitmed meeldejäävad sündmused meenuvad aastast 1999, kui osalesin Gustav Mahleri Noorteorkestri koosseisus kahel turneel. Dirigendiks oli Claudio Abbado ja kavas Mahleri 7. sümfoonia. Sellel ringreisil nägin esmakordselt ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikat, ning esinesin oma iidoli, Yo-Yo Ma’ga Tanglewoodi Festivalil. Yo-Yo Ma on alati olnud minu suur eeskuju – mu esimene CD oli tema mängitud Haydni tšellokontsertidega. Hiljuti sain sama teost esitada Minnesota orkestriga, jagades lava Yo-Yo Ma endaga, mis oli minu jaoks väga sümboolne ja eriline kogemus.

Milline tunne on tulla kodupubliku ette, kui olete nii palju maailmas ringi rännanud ja erinevatel lavadel mänginud? 

Kodupublik ja sünnilinnas esinemine on minu jaoks väga eriline. Eelmisest Eestis esinemisest on üle kümne aasta möödas ja ma ei jõua ära oodata seda hetke, kui saan alustada proove TKO-ga – kollektiiviga, kes mulle teismeeast peale pakkunud väärtuslikke kogemusi. Mulle meenuvad Mustpeade majas toimunud esinemised – paljud neist just nimelt Tallinna Kammerorkestriga. 

Kontserdi kava on väga mitmekihiline – Pärdi „Fratres“, Sallineni „Nocturnal Dances of Don Juan Quixote“, Dessneri „Lachrimae“ ja Greenwoodi „There Will Be Blood“ süit. Mis teid nende teoste juures isiklikult kõnetab? 

Jonny Greenwood on korduvalt maininud, kui suur austus on tal Pärdi vastu. Kuulen seda mõju „There Will Be Blood“ filmi soundtrack’is ja „Fratres“, mis on läbi aastate olnud üks minu lemmikteoseid, sobib selle soundtrack’iga ideaalselt.

Nii Dessneri kui Sallineni lugudes vaheldub kakofoonia ja lihtne tonaalsus. Selline kontrast peegeldab meie elusid ja universumit, milles vahelduvad kaos ja loomulik ilu. 

Arvo Pärdi „Fratres“ on korraga lihtne ja lõpmatult sügav. Mis on see, mida teie selles muusikas kõigepealt otsite – kas tehnilist täiuslikkust, vaimset palvet või midagi kolmandat? 

„Fratres“ on minu jaoks väga meditatiivne teos. Esimest korda kuulsin seda tšelloansambli esituses, võibolla 1994. aastal. „Fratres“ on geniaalne oma katkematus voos – see haarab kuulaja tähelepanu juba esimesest helist ja hoiab enda lummuses kuni lõpuni. Tunne on, nagu oleks hing hetkeks kehast lahkunud, ja raske on tajuda aja möödumist. Mulle meeldib see mentaalne fookus, mis moodustub seda lugu esitades ja kuulates. 

Sallineni „Nocturnal Dances of Don Juan Quixote“ on kui muusikaline hulluse ja reaalsuse piiril balansseerimine. Millist väljakutset see interpreedile pakub? 

Tšello on ideaalne instrument Don Quijoteks kehastumisel. Väljakutseks on sarnaselt Richard Straussi versioonile karakteri äärmuslike ja äkiliselt vahelduvate tunnete interpreteerimine ja realiseerimine. Peame otsustama, kui kaugele minna Don Quijote pöörasuse kujutamisega, ja samas – millise tundega näidata tema unistavat, ideaalide poole püüdlevat poolt.

Bryce Dessner on laiemale publikule tuntud rokkbändi The National kitarristina, aga ta on kodus ka klassikalise muusika maailmas. Kuidas teie tema loomingus neid eri maailmu tajute? 

Multidistsiplinaarsus väärib erilist austust! Dessner ja Greenwood on mõlemad talendid, kelle eesmärgiks on laiendada publiku vaatevälja. The National ei ole minu jaoks nii tuttav, aga Radiohead (Jonny Greenwood) mängib mul pea igapäevaselt. Selle ansambli mitmel albumil on kuulda „There Will Be Blood“ stiilis keelpilliefekte.

Juba nimetatud „There Will Be Blood“ toob kavva filmilikku tumedust. Kas seda muusikat mängides tekib teil ka endal mingi visuaalne või narratiivne tunnetus? 

Selles loos on mitmeid hetki, mil kujutan ette neid lagendike, kus suur osa filmist aset leiab. Viimase aasta jooksul olen reisinud palju Ameerika mandril ja tihti aladel, kus on väga hõre asustus. Keset lagendikku seistes ja loojuvat päikest vaadates on lihtne ette kujutada, et on 19. sajandi lõpp või 20. sajandi algus, ning inimesed rändavad ringi, lootes kulda või naftat otsides oma õnne leida. 

Kavas on palju öö, rahutuse ja sisemiste lahingute motiive. Kas on mõni teos, mis peegeldab eriti selgelt teie enda sisemaailma? 

Arvan, et selleks on „Fratres“. Minu lahinguks on fookuse ja rahu leidmine ning säilitamine.

Millist muusikat te ise öösel kuulate – kas see kattub kava teemadega või on hoopis vastupidine, midagi rahulikku ja helget? 

Minu õhtune/öine muusikavalik on tavaliselt rahulik, tihti Norah Jonesi tüüpi mahe žanrite segu. Kuulan sageli ka Raadio Tallinnat – sellisel juhul on minu õhtused helid tegelikult mõeldud hommikumuusikana –, aga mulle sobib ja meeldib vahelduvate stiilidega playlist.

Kui peaksite 8. novembri kontserdi kava kirjeldama ühe metafoori või pildiga, siis milline see oleks?

Igaühel meist on omad igapäevased lahingud. Mõni otsib õnne ja armastust, teine kuuluvust ja austust, kolmas kulda või naftat – rikkust laiemas mõttes. Need võitlused tunduvad vahel nagu heitlus nähtamatute deemonite või tuuleveskitega. Nagu Sisyphos veame me oma kive mäkke, teadmata alati miks. Aga kui suudame hetkeks peatuda ja kuulata universumi vaikust ja lihtsust, hakkame paremini mõistma, mis meie ümber toimub – ja leiame rahu kaose keskel.

Silver Ainomäe on Tallinnas sündinud ja juba kuueaastaselt tšellomängu alustanud muusik, kes on tänaseks esinenud enam kui 30 riigis solisti, kammermuusiku ja orkestrandina. Pärast õpinguid Sibeliuse Akadeemias, Londoni Guildhalli Muusikakoolis ja Razumovski Akadeemias on ta pälvinud mitmeid auhindu rahvusvahelistel konkurssidel. Ainomäe on olnud Colorado sümfooniaorkestri tšellorühma kontsertmeister ning alates 2016. aastast töötab Minnesota orkestri tšellorühma abikontsertmeistrina. Ta on mänginud koos selliste muusikute ja dirigentidega nagu Yo-Yo Ma, Itzhak Perlman, Emanuel Ax, Claudio Abbado ja Riccardo Muti ning esinenud paljudel festivalidel Euroopas ja Ameerikas.

Annika Lõhmus