Sofia Khvichia: „Muusika sünnib hetkes.“

Mozart ja Schubert on nimed, mis kuuluvad klassikalise muusika kõige kindlamasse tuumikusse. Ometi sünnib iga kohtumine nende teostega uuesti – esitajate kaudu, konkreetses ruumis ja hetkes. 25. aprillil astub Mustpeade majas Tallinna Kammerorkestri ette pianist Sofia Khvichia, kelle jaoks on see kontsert omamoodi tagasitulek.

Tallinna Kammerorkestri publikule ei ole Sofia nimi päris tundmatu. 2018. aastal soleeris ta orkestri ees „Kivimäe virtuooside“ kontserdil, kus noortele muusikutele antakse võimalus esineda koos professionaalse orkestriga. Kuus aastat hiljem naaseb ta sama orkestri ette juba pianistide konkursi Tallinna Kammerorkestri eripreemia laureaadina ja Mozarti ühe kõige dramaatilisema klaverikontserdiga.

23-aastane pianist on õppinud Nõmme muusikakoolis, Tallinna Muusikakeskkoolis ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Alates möödunud sügisest jätkab ta õpinguid Anton Bruckneri nimelises ülikoolis Austrias. Enne kontserti rääkisime temaga muusikuteekonnast, konkurssidest, Mozarti d-moll kontserdist ning sellest, mis teeb orkestriga koostöö tõeliselt heaks.

Foto: Rene Jakobson

Sa oled 23-aastane ja astud taas solistina Tallinna Kammerorkestri ette. Millal Sa esimest korda tundsid, et klaver pole lihtsalt hobi, vaid midagi, millele tahad päriselt pühenduda?

Klaver on alati olnud osa minu elust. Mäletan, et juba nelja-aastaselt läksin ise klaveri juurde ja improviseerisin – see tundus väga loomulik ja spontaanne. Seetõttu ei olnudki ühte kindlat hetke, mil oleksin otsustanud, et hakkan muusikaga tegelema. Huvi muusika vastu kasvas koos minuga.

Aga hetk, mil tundsin väga selgelt, et ma tõesti armastan seda, mida ma teen, tuli 2019. aasta Eesti pianistide konkursiks valmistudes. Olin siis seitsmeteistaastane ja see oli minu esimene kolmevooruline konkurss. Sellega kaasnes palju tööd, pinget ja stressi, kuid samal ajal kogesin laval midagi väga erilist. Mäletan, et sain mängides esimest korda silmad kinni panna, sest nautisin nii väga. Tundsin, et olen päriselt kohal ja loon muusikat just selles hetkes.

Tallinna Kammerorkestri ees seisid Sa esimest korda juba 2018. aastal „Kivimäe virtuooside“ kontserdil. Kui mõtled sellele noorele endale – mis on vahepeal muutunud?

Uskumatu, et sellest on juba kaheksa aastat möödas! Selle aja jooksul olen oma arengusse palju panustanud – mitte ainult muusikuna, vaid ka inimesena. Tollal olin üsna kartlik ja esinemised tundusid pigem kohustusena kui võimalusena muusikat nautida. Praegu olen palju avatum ning suudan laval musitseerimisest tõelist rõõmu tunda.

2024. aasta pianistide konkursil pälvisid Sa Tallinna Kammerorkestri eripreemia. Kuidas Sa ise seda tunnustust tajud ja mida see sinu jaoks tähendab?

See tunnustus on minu jaoks suur rõõm ja au. Olen väga elevil võimalusest taas Kammerorkestri ette astuda ja ootan meie koostööd põnevusega.

Oled õppinud mitme väga erineva õpetaja juures – Nõmme muusikakoolist EMTA-ni ja nüüd Austrias. Mis on olnud kõige olulisem mõtteviis või arusaam, mille oled oma teekonnal kaasa saanud?

Mind on ümbritsenud säravad ja heatahtlikud õpetajad, kes on kujundanud mind muusikuna ja andnud lisaks muusikalistele teadmistele ka hindamatut elutarkust. Olen õppinud austama iga inimese lähenemist ning olema avatud, tundlik ja julge nii muusikas kui elus. Olen siiralt tänulik.

Sa alustasid sügisel õpinguid Anton Bruckneri nimelises ülikoolis. Mis sind sinna viis ja mida loodad sealt leida, mida Eestis veel leidnud pole?

Eesti on olnud minu muusikalise arengu koduks ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia on andnud mulle väga hea stardipositsiooni. Samas tundsin ühel hetkel, et soovin kogeda uut keskkonda ja teistsugust muusikakultuuri. Muusikuna on väga oluline ennast arendada ja aeg-ajalt oma mugavustsoonist välja astuda. Õpingud välismaal on andnud võimaluse seda teha ning vaadata elu ja tööd uue nurga alt. Enne Anton Bruckneri ülikooli astumist kohtusin ka oma uue õpetajaga ning tajusin kohe, et meie koostöö võiks hästi toimida. Loodan sealt leida uusi ideid ja inspiratsiooni, mis aitaksid minu muusikalist mõtlemist veelgi avardada.

Oled osalenud mitmel konkursil. Millise jälje on need kogemused sinu kui interpreedi arengusse jätnud?

Konkurssidelt olen õppinud palju – eelkõige distsipliini, eneseületamist ja pingetaluvust. Samuti olen õppinud ennast kui interpreeti paremini tundma. Huvitaval kombel salvestuvad mu mälus kõige eredamalt just konkurssideks valmistumise intensiivsed perioodid.

25. aprilli kontserdi kavas on Mozart klaverikontsert nr. 20 d-moll – üks sisemiselt kõige rahutumaid teoseid Mozarti loomingus. Sageli arvatakse, et Mozarti sügavamad teosed vajavad elukogemust. Kas Sa oled selle väitega nõus? Või on muusikaline küpsus midagi muud kui vanus?

See on tõesti tema üks dramaatilisemaid teoseid ning ka lähenemine peab olema vastav. Minu jaoks on muusikaline küpsus seotud empaatia ja kuulamisoskusega. Arvan, et kõige olulisem on interpreedi emotsionaalne intelligentsus, mis võib mõne muusiku puhul avalduda juba väga noores eas. Vanuse ja elukogemusega muusikaline arusaam tavaliselt muutub ja süveneb.

Tihtipeale vaieldakse selle üle, mis on „õige“ interpretatsioon, kuid minu arvates on kõige olulisem siirus ja hea maitse. Publik tunneb alati ära, kui sa kõneled nendega läbi oma hinge.

Milline on sinu jaoks ideaalne koostöö orkestriga? Millist partnerlust sa ootad Tallinna Kammerorkestrilt?

Ideaalne koostöö orkestriga sünnib minu jaoks siis, kui solisti ja orkestri vahel on usaldus ning muusikaline dialoog. Just see loob laval hea ja vaba õhkkonna. Loodan, et Tallinna Kammerorkestriga tekib tunne, nagu oleksime üks orgaaniline tervik.

Mis Sa arvad, millega sa tegeleksid, kui klaver poleks su elu keskmes?

Mulle meeldib inimesi aidata, seega arvan, et töötaksin ilmselt meditsiinivaldkonnas.

Sofia Khvichia (s 2002) on sündinud Tallinnas. Ta alustas klaveri õppimist Nõmme Muusikakoolis Vladimira Ljutova juures ning jätkas õpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis ja hiljem Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Marja Jürissoni, Age Juurikase ja professor Peep Lassmanni juhendamisel. Alates 2025. aastast õpib Sofia Khvichia Anton Bruckneri nimelises ülikoolis Austrias, tema õpetajaks on professor Oleg Marshev.

Khvichia on pälvinud tunnustusi rahvusvahelistel konkurssidel ning osalenud mitmete tuntud pianistide meistrikursustel. 2024. aasta Eesti pianistide konkursil pälvis ta Tallinna Kammerorkestri eripreemia.

Annika Lõhmus