Sten Heinoja: „Klaverit tuleb mängida kuuma südame ja külma peaga.“
Laupäeval, 3. oktoobril astuvad Mustpeade majas Tallinna Kammerorkestri ette pianist Sten Heinoja ja trompetist Laur Keller, orkestrit juhatab Kolja Blacher. Kontserdil kõlavad Dmitri Šostakovitši esimene klaverikontsert, Richard Straussi „Metamorfoosid“ ja Noam Sheriffi „Palved“.
Šostakovitši esimene klaverikontsert on oma koosseisult tavatu: klaveri ja keelpilliorkestri kõrval on selles silmapaistev roll soolotrompetil. Teoses põimuvad virtuoossus ja mängulisus ärevuse ning traagilisemate hetkedega, meeleolud ja karakterid võivad vahetuda peaaegu silmapilkselt. Kontserdi eel rääkisime Sten Heinojaga sellest värvikast ja nõudlikust teosest pianisti pilgu läbi.
Šostakovitš oli seda kontserti kirjutades alles 26-aastane ja esitas esiettekandel ise klaveripartiid. Kas selles muusikas on sinu jaoks tunda, et selle on kirjutanud noor pianistist helilooja iseenda jaoks?
Teades natuke Šostakovitši elulugu ja seda, millega ta tegeles, usun, et ei ole vale öelda, et ta kirjutas selle teose iseenda jaoks. Kui nüüd natuke klaverispetsiifilisemaks minna, siis mulle tundub, et seal on kasutatud palju tehnilisi võtteid, mis ei ole eriti levinud, aga mis võib-olla toetasid tema enda mängu. Minu jaoks on see märk sellest, et ta võis oma teose esitamist väga nautida. Šostakovitš oli erakordselt võimekas nii pianisti kui ka heliloojana – nagu mitmed teisedki vene heliloojad. Tänapäeval on vist pigem haruldane, et helilooja mängib ise oma teost, aga minu arvates annab see teosele mingi teise väärtuse.
Oled öelnud, et Šostakovitši esimene klaverikontsert mängib hullumeelsuse piirimail. Kuidas minna interpreedina selle muusikaga piisavalt kaugele kaasa, et selle pöörasus publikuni jõuaks, aga säilitada samal ajal kontroll?
Selliste teostega meenuvad mulle alati ühe minu kõige mõjukama klaveriprofessori Ivari Ilja sõnad. Ta ütles mulle peaaegu igas tunnis, et klaverit tuleb mängida kuuma südame ja külma peaga. Kui mängid külma südame ja kuuma peaga, siis läheb asi rappa. Mulle tundub, et selle teose puhul peab see ütlus eriti hästi paika.
Tehniliselt väga raske muusika puhul ei saa interpreet endale lubada, et läheb lihtsalt vooluga kaasa. Niisugune hullumeelsus, nagu on sisse kirjutatud Šostakovitši esimesse klaverikontserti, tuleb kõige paremini esile siis, kui pianist hoiab teosel „sabast kinni“. Kui muusika hakkab eest ära jooksma, tekib kontrollimatu segadus. Samas näib mulle, et selles kontserdis on väga palju läbimõeldut, isegi kui vahepeal on tunne, et kõik noodid tulevad korraga.
Šostakovitši esimese klaverikontserdi finaal on pööraselt virtuoosne ja kihutab kohati peaaegu kontrolli alt välja. Kas kuulajal peabki tekkima tunne, et iga hetk võib kõik rööbastelt maha sõita? Ja kuidas sa selle tunde saavutad?
Kindlasti peab kuulajal see tunne olema! Kuidas ma seda saavutan, on iseküsimus. Sellist teost peab enda jaoks samm-sammult üles ehitama, et oleksid kogu aeg juhipositsioonil ega laseks kontrolli käest ära. Kõige kiirem viis selleni jõudmiseks on tehniline harjutamine.
Seega sa mängid teose lihtsalt endale sõrmedesse?
Absoluutselt! Ega kontserdil ei ole enam aega mõelda. Seepärast tuleb eelnevalt kõvasti tööd teha – metronoomiga harjutada ja siis tasapisi tempot tõsta. Samas olen teinud asja enda jaoks lihtsamaks ja kavatsen mängida noodist. See võtab minult maha pinge, et lisaks teose keerukusele pean tegelema veel ka sellega, et see peas oleks.
Ma pean ütlema, et minul kuulajana ei ole tegelikult vahet, kas pianist mängib noodist või peast. Mind see ei häiri, kui noot ees on.
Viimastel aastatel on suhtumine noodist mängimisse tegelikult väga palju muutunud, ehkki teiste instrumentide puhul on see muutus kiiremini tulnud. Pianistidelt eeldatakse miskipärast endiselt peast mängimist. Eriti Eestis.
Mulle meeldib tegelikult peast mängida. Aga samas vaatan väga suuri A-klassi soliste – näiteks Yuja Wangi – ja nemadki mängivad aeg-ajalt noodist. Sellel, et ma Šostakovitši esimese klaverikontserdi puhul otsustasin noodi kasuks, on väga lihtne põhjus – ma pean jälgima ka trompetipartiid.
Millisena sa muidu tajud siin teoses klaveri ja trompeti suhet – kas partnerite, vastaste või millegi muuna?
Mul on selline tunne, et need kaks pilli moodustavad sümbioosi. Trompet pigem toetab ega ole selline partner, kellega peab võitlema. Aga kui rääkida üldisemalt, siis lähenen tegelikult kõigile klaverikontsertidele nagu kammermuusikale. Mulle ei meeldi see mõte, et lähen orkestri ette ja olen suur solist.
Šostakovitši esimeses klaverikontserdis võivad huumor, grotesk, teravus ja tõsisemad hetked vahelduda väga kiiresti. Kui keeruline on leida nende kontrastide vahel õige tasakaal?
Tõesti, selles teoses on palju meeleolude vaheldumisi, eriti teises ja kolmandas osas. Esimene ja neljas osa on lihtsalt hästi kiired ja virtuoossed, aga teine ja kolmas osa mängivad natuke kuulaja tunnetel – seal tuleb välja ka Šostakovitši sisemine traagilisus. Nendes kahes osas on minu arvates teose raskuspunkt.
Vene muusikaga olen varemgi kokku puutunud ja emotsioonide vahel tasakaalu leidmine pole minu jaoks kunagi probleem olnud. Šostakovitš oli teost kirjutades 26-aastane ja ma ise olen kõigest mõned aastad vanem – kõik need tunded möllavad meievanustel inimestel nagunii. Seda, kuidas ma tasakaalu leidmisega toime tulen, saab hinnata siis, kui ma seda teost ette kannan.
Sten Heinoja on üks säravamaid Eesti pianiste, kes tegutseb aktiivselt nii solisti kui ka kammermuusikuna ning on esinenud paljudes Euroopa riikides, Ameerika Ühendriikides, Aasias ja Iisraelis. Solistina on ta astunud üles teiste seas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Tallinna Kammerorkestri, Kymi Sinfonietta ja Jeruusalemma Sümfooniaorkestri ees ning teinud koostööd dirigentidega nagu Olari Elts, Tõnu Kaljuste, Arvo Volmer ja James Feddeck. Kammermuusikas on tema olulisemaid lavapartnereid tšellist Marcel Johannes Kits. Sten Heinoja repertuaaris on olulisel kohal Viini klassikud ning 20. sajandi soolo- ja kammermuusika.
Annika Lõhmus