Sõbrad muusikas: kummardus Arvo Pärdile tema 90. sünniaastal

Aasta hakkab jõudma lõpusirgele. Laulasmaa metsade rahus ja Pärdi Keskuse imelises atmosfääris kogunevad taas need, kes tunnevad sügavamat sidet Arvo Pärdi muusikaga. 29. novembril tulevad kokku interpreedid, kelle nimed on lahutamatult seotud helilooja loomingulise teekonnaga ning kes on olnud Pärdi muusika hääled, vahendajad ja kaaslased läbi aastate, kui mitte aastakümnete.

Kui mõelda, kes on siis õigupoolest kujundanud Pärdi muusika kõlapildi maailmas, jõuame paratamatult teiste hulgas ka nende nimedeni: kontratenor David James, tšellist Anja Lechner, pianist Aleksei Ljubimov, organist Christopher Bowers-Broadbent ning Tallinna Kammerorkester koos dirigent Tõnu Kaljustega. Kontserdil astuvad nendega kõrvuti üles ka Eesti interpreedid, kes on olnud Pärdi muusikaga seotud nii kodumaal kui rahvusvahelistel lavadel: metsosopran Iris Oja, pianist Marrit Gerretz-Traksmann ja viiuldaja Harry Traksmann.

Foto: Rene Jakobson

Tallinna Kammerorkester ja Tõnu Kaljuste on olnud Arvo Pärdi muusika kandjad juba väga kaua. Nende ühine arusaam on kujunenud läbi pikaajalise koostöö, kus iga fraas, iga hingetõmme ja iga vaikus on läbi kuulatud. Kaljuste puhul ei saa rääkida lihtsalt dirigendist – tema rolli Pärdi muusika viimisel maailma on raske üle hinnata. Tema käe all on sündinud kümned esiettekanded, salvestised ja kontserdid, mis on kujundanud selle muusika rahvusvahelist kõlapilti.

TKO puhul võib aga rääkida orkestrist, kes mõistab Pärdi loomingu sisemist loogikat peaaegu instinktiivselt. Nad ei mängi seda muusikat lihtsalt täpsusele rõhudes – TKO jaoks on Pärt pigem vaimse keskendumise kunst. Orkestrantide sisemine sensor, eksimatu tunnetus ja puhas toon loovad nähtamatu, kuid kandva jõu, mis paneb Pärdi muusika eriliselt helisema.

Arvo Pärdi loomingut on sageli üritatud sõnadega lahti seletada, ehkki see ei ole kunagi kerge ülesanne. Aga ilmselt on Pärdi muusika juures kõige olulisem see, et ta ei suru end peale. Ta pigem loob ruumi ja ootab, mida inimene sinna kaasa toob.

Tšellist Anja Lechner ütleb, et Pärdi muusika peale mõeldes kerkivad esile sõnad „selgus“ ja „lihtsus“, kuid lisaks sellele ka enesesse vaatamine ja vormi taandamine kuni vaikuseni. „Tema muusikat mängides leian ma rahu. Seal on teatav vaikuseseisund, mis laseb tõeliselt kuulata – mitte ainult heli ennast, vaid ka ruumi selle ümber.“

Kontratenor David James, kes on laulnud Arvo Pärdi vokaalmuusikat tõenäoliselt rohkem kui ükski teine laulja ja kelle hääl on kõlanud läbi aastakümnete, alates Hilliard Ensemble’i esimestest salvestustest kuni tänaseni, lisab omalt poolt, et just vaikus on see, mis on teda kõige enam inspireerinud: „Kõige olulisem ja väärtuslikum õppetund, mille Arvo muusika on mulle andnud, on vaikuse võlu. Nagu me kõik teame, on vaikusel tema teostes äärmiselt oluline roll. See on õpetanud mind vaikust mitte kartma, vaid seda omaks võtma.“

Pianist Aleksei Ljubimov, kes on olnud Pärdi teoste esitaja alates 1970. aastatest, räägib tintinnabuli-esteetikast kui teekonnast isikliku ego taandamise juurde: „Pärdi muusikas on ainult hädavajalik. See on nii kontsentreeritud, et keskendub ainult kõige olulisemale – ainult vajalikud helid, vajalik struktuur, mitte midagi üleliigset. Minu jaoks tähendab see loobumist kõigest muust peale muusika olemuse – täielikku keskendumist teosele, sellesse sulamist, selleks teoseks saamist. Mängides püüan ma oma isiklikud emotsioonid kõrvale jätta, et muusika saaks kõneleda läbi minu.“

Pärdi loomingu esitamise juures on alati olnud midagi paradoksaalset: see on väliselt lihtne, sisemiselt aga nõudlik. Interpreetide sõnul ei seisne selle muusika saladus mitte lisamises, vaid loobumises – loobumises liigsetest žestidest, liiga isiklikust interpretatsiooni, isegi ajatajust.

David Jamesile tundub, et Pärdi muusika puhul on laulja suurim ülesanne olla lihtsalt kohal: „Arvo muusikas on varjatud sügavus. Lauljana tuleb püüda olla äärmiselt lõdvestunud ja lasta muusikal enda eest rääkida. Hingata aeglaselt ja sügavalt, esitada täpselt seda, mis on noodilehel kirjas, ning mitte püüda seda tõlgendada. Muusika teeb ise kogu töö.“

Ka Ljubimov nõustub, et tintinnabuli ei talu „mängimist“, vaid nõuab alistumist muusikale. Tema sõnul tasakaalustub askees ja emotsioon Pärdi loomingus just seetõttu, et ühtegi üleliigset liigutust ei ole vaja lisada. „Minu jaoks on Arvo muusika ajatu,“ ütleb ta, „aga „ajatusel“ on siinkohal kaks erinevat tähendust. Olulisem neist kahest on see, et tema muusika sõna otseses mõttes peatab aja. Kui oled selle sees, kaob ajataju – sa ei saa enam aru, kas teos kestab kolm minutit või seitse. Iga hetk laieneb, muutub omamoodi igavikulise varjundiga avaruseks.“

Anja Lechner leiab aga, et Pärdi muusikat esitades keegi justkui juhiks teda. „Minu jaoks on muusika alati vestlus – heliloojaga, kaasmängijatega, iseendaga, kuulajatega ja millegi muu, väljendamatuga. Arvo Pärdi muusikas, eriti loos „Spiegel im Spiegel“, tunnen ma end mingil moel suunatuna. Seal toimub vaikne dialoog, mis jääb sõnadest väljapoole. Võib-olla ei ole see päris palve, kuid selles on sarnane kohalolekutunne – kuulamine, usaldus, seotus.“

Kõigi nende mõtete taustal saab selgeks, miks Pärdi muusika kõlab just nende

interpreetide esituses eriliselt – Pärdi muusika vajab eelkõige usaldust. Usaldust teose vastu, usaldust vaikuse vastu, usaldust selle vastu, et muusika teab ise, kuhu ta liigub.

David James, Anja Lechner, Aleksei Ljubimov ning Christopher Bowers-Broadbent on olnud Pärdi muusika kujundajad, hoidjad ja mõtestajad – inimesed, kelle kaudu see helikeel on levinud üle maailma. Nende kõrval kuuluvad sellesse ringi loomulikult ka Eesti interpreedid – Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel, Iris Oja, Marrit Gerretz-Traksmann ja Harry Traksmann. Just sellisest mitmekihilisest muusikute seltskonnast kasvab välja kontserdi „Sõbrad muusikas“ süda: erinevate kogemustega muusikud eri põlvkondadest ja eri maadest, keda seob üks ja sama sisemine häälestatus. Nad on sõna otseses mõttes „sõbrad muusikas“: teekaaslased, kes on Pärdi loomingu toonud lugematu arvu kuulajate südametesse.

Kontsert „Sõbrad muusikas“ leiab aset 29. novembril kell 17.00 Laulasmaal Arvo Pärdi Keskuses. Kavas on läbilõige Pärdi loomingust, ulatudes varasest otsingulisest perioodist tema hilisema tintinnabuli-maailmani – teekond läbi helikeele, mis on korraga rangelt kontsentreeritud ja inimlikult puudutav. Kõlavad „Aliinale“, „Partita op. 2“, „My Heart’s in the Highlands“, „Es sang vor langen Jahren“, „Annum per annum“, „Pari intervallo“, „Peegel peeglis“, „Mozart-Adagio“, „Silouan’s Song“, „Trisagion“, „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“, „Orient & Occident“ ning „Festina lente“ (pühendatud Manfred Eicherile).

Annika Lõhmus