Valguse sünd muusika ja teatri piiril

Eesti Muusika Päevad on juba aastakümneid olnud koht, kus muusika ei kinnistu kuulaja meeltesse valmis kujul, vaid sünnib pigem vahetult publiku ees. Kontsert-etendus „Valguse sünd“, mis jõuab lavale 11. aprillil Klubi Hallis, tõotab kujuneda üheks selliseks sündmuseks, kus kindlaid ootusi ei ole ja kogemus kujuneb alles hetkes.

Kontsert-lavastus „Valguse sünd“ toob publikuni kolme eesti helilooja uued teosed. Kavas on Maria Rostovtseva, Astra Irene Susi ja Liis Jürgensi maailma esiettekanded. Muusikalise osa esitavad Tallinna Kammerorkester ja dirigent Erle Kont-Vilson. Solistidena astuvad üles Vambola Krigul (löökpillid), Joonas Mikk (laul) ja näitleja Richard Ester (Eesti Draamateater). Lavastusliku terviku on loonud Astra Irene Susi, kellega vestlesime lavastuse ideest, vormist ja sellest, kuidas sünnib kogemus esiettekande hetkes.

Foto: Mailiis Ollino

„Valguse sünd“ kõlab tugeva ja mitmekihilise kujundina. Mida see pealkiri Sinu jaoks tähendab ning milline mõte või kontseptsioon selle taga on?

„Valguse sünd“ on sisemise ärkamise ja märkamise kujund. Mind huvitab hetk, kui midagi, mis on kogu aeg olemas olnud, muutub äkki nähtavaks. Sageli ei muutu maailm ise, vaid muutub meie pilk sellele.

Teose lähtepunktiks on inimese sisemine kahevõitlus ning paradoks, et igavik võib olla kohal täiesti tavalistes hetkedes. Teos koosneb kaheksast pildist, mis kujutavad erinevaid seisundeid sellel teekonnal – alates sisemisest pingest ja otsingust kuni selguse ja kohaloluni. Valgus ei tähenda siin lihtsalt lahendust või harmooniat, vaid pigem äratundmist, et see valgus on meis juba olemas, isegi siis, kui me seda parasjagu ei märka.

Kontserdi tutvustuses on öeldud, et „Valguse sünd“ ei lähtu soovist leida kiiret harmooniat, vaid usust, et tõeline kunstiline tõde peitub elementide vahelises hõõrdumises. Millised need hõõrduvad elemendid Sinu jaoks on – muusika ja sõna, struktuur ja juhus, pinge ja tasakaal? Või midagi muud?

Hõõrdumine mitmel tasandil. Üks on kindlasti muusika ja sõna suhe – tekst ei ole muusikas ainult tähendus, vaid ka rütm, kõla ja hingamine. Mõnikord liiguvad sõna ja heli koos, mõnikord aga teineteise vastu, ja just selles pinges hakkab midagi elama.

Samuti huvitab mind struktuuri ja intuitiivsuse suhe. Heliloojana loon ma küll vormi ja dramaturgia, kuid samal ajal on oluline jätta ruumi juhusele, interpreedi kohalolule ja hetke haprusele.

Ja lõpuks on seal pinge ja tasakaalu vaheline liikumine. Ma ei otsi teoses kiiret lahendust ega selget harmooniat, vaid usun, et just erinevate elementide kohtumises ja hõõrdumises võib tekkida hetk, mis paneb meid korraks peatuma ja võib-olla ka märkama midagi, mis on kogu aeg meie ümber olemas olnud.

Kui publik tuleb esiettekannet kuulama, ei tea ta täpselt, mida oodata. Kas see teadmatus on sinu jaoks pigem võimalus või vastutus?

Usun, et sellistes hetkedes võib sündida midagi väga habrast ja kordumatut – peaaegu nagu väike ime. Kui inimesed tulevad ilma kindla ootuse või ettekujutuseta, siis on nad sageli ka tähelepanelikumad ja vastuvõtlikumad. Selline seisund loob ruumi kohtumiseks teose, esitajate ja kuulaja vahel.

Seetõttu näen ma esiettekannet alati uue võimalusena – võimalusena, et korraks võib tekkida midagi, mida ei saa ette planeerida ega korrata, aga mis võib puudutada ja jääda meelde.

Kus lõpeb sinu jaoks kontsert ja algab teater? Või kas selline piir on üldse olemas?

Mida rohkem ma nende kahe maailmaga tegelen, seda vähem tundub mulle, et nende vahel on päriselt selge piir. Kui me midagi vaatame, siis on selles alati juba lavaline mõõde – keha, kohalolu, ruum ja pilk. Ja kui me kuulame, siis on see alati ka muusikaline kogemus.

Mind huvitab just see ala nende kahe vahel. Heli ei ole minu jaoks ainult kõla, vaid ka dramaturgia, liikumine ja ruumiline kogemus. Samamoodi ei ole lavaline tegevus ainult tekst või tegevus, vaid ka rütm, vaikus ja kuulamine.

Seetõttu ma ei mõtle neist kui kahest rangelt eraldi vormist, vaid pigem kui erinevatest viisidest kogeda sama ruumi ja hetke. Sageli sünnibki kõige huvitavam just seal, kus need kaks hakkavad teineteist puudutama.

Klubi Hall ei ole klassikaline kontserdisaal. Mida see ruum võimaldab, mida Estonia kontserdisaal või Mustpeade maja ei võimaldaks?

Selline ruum võimaldab kogeda heli teistmoodi. See ei ole neutraalne keskkond, vaid mängib ise juba kogemusele juurde – oma atmosfääri, ruumilisuse ja energiaga. See muudab ka seda, kuidas me kuulame ja kuidas me end selles ruumis tajume.

Ruum ei ole ainult taust, vaid midagi, mis mõjutab seda, kuidas heli liigub, kuidas see meie kehasse jõuab ja millise taju see loob.

Kontsert-etendus „Valguse sünd“ jõuab publiku ette 11. aprillil kell 15.00 Klubi Hallis.

Annika Lõhmus