Vambola Krigul: „Piisav annus punki on igale kunstivormile vajalik“

Eesti Muusika Päevad on üks meie muusikaelu olulisemaid iga-aastaseid sündmusi. Alates 1979. aastast toimuv festival on kujunenud platvormiks, kus kohtuvad eri põlvkondade heliloojad, uued ideed ja eriilmelised koosseisud – sageli just sellistes kombinatsioonides, milleks tavapärases kontserdihooajas alati võimalust ei teki. Festivalil kõlab igal aastal märkimisväärne hulk esiettekandeid ning kavad ühendavad nii eri žanre kui ka kunstivorme. Sünnivad kohtumised, kus kammerlikkus ja mastaapsus, kodumaine ja rahvusvaheline ning traditsioon ja katsetus eksisteerivad kõrvuti.

Tallinna Kammerorkester astub tänavustel Eesti Muusika Päevadel üles kontsert-etenduses „Valguse sünd“, kus solistina teeb kaasa löökpillimängija Vambola Krigul. Ta on Eesti Muusika Päevadega seotud olnud juba veerand sajandit ning näinud festivali arengut lähedalt. Rääkisime temaga EMP-i eripärast, uue muusika võimalustest ja riskidest ning sellest, milline vastutus kaasneb esiettekannetega.

Foto: Jaan Krivel

 Eesti Muusika Päevad on olnud aastakümneid uue muusika labor. Mis Sind selle formaadi juures kõnetab – kas uudsus, teatav risk, interpreteerimisvabadus või midagi muud?

Suures plaanis on EMP-i olemus ja formaat olnud juba pikka aega küllaltki „valmis“ ning tundub, et selline stabiilsus on sobinud nii festivali korraldajatele, esinejatele kui ka publikule. Mina olen EMP-iga seotud olnud viimased kakskümmend viis aastat (vaid üks on jäänud tervislikel põhjustel vahele) ning tuleb tunnistada, et aastaringi rütmi annab see festival küll täiesti tuntava downbeat’i. Mind on alati huvitanud värske materjal, mistõttu selline asjade korraldus – esiettekanded ennekõike – on mulle küllaltki hästi sobinud. Teisest küljest on mul aga äärmiselt kahju, et varasemalt kirjutatud muusikat festivalil nõnda vähe esitatakse. Mingil põhjusel jõuavad vaid väga väheste eesti heliloojate teosed erinevate kontserdikorraldajate ning kollektiivide nn regulaarhooaega. EMP-i võib oma hea riskitaluvusega tuua heaks eeskujuks – uute teoste tellimine sellises mahus on alati riskantne. Maht on ju aukartustäratav – ainuüksi minu enda isiklik rekord ühel aastal oli festivali raames mängida pea kolmkümmend teost, neist kaheksateist esiettekanded. Aga jah – mind paelub EMP-i puhul ikkagi soov kogeda ja kuulda midagi uut.

Kas sa tunned, et Eestis on uuel muusikal praegu julgust rohkem kui kümme aastat tagasi? Või on heliloojad muutunud hoopis ettevaatlikumaks?

Nii ja naa. Kümme aastat äärmiselt lühike aeg, mille pealt põhjapanevaid järeldusi teha. Mulle (optimistina) tundub, et heliloojad ja uuema muusika esitajad on endiselt otsingulised. Eesti uue muusika skeene on vaatamata kõigile raskustele elujõuline – meil on mitu stabiilselt toimivat ansamblikoosseisu, samuti tellivad ja esitavad uut muusikat ning räägivad selles kaasa ka suuremad riiklikult finantseeritud institutsioonid (alati võiks muidugi rohkem ja julgemalt, aga...). Mind on alati paelunud enim need teosed ja heliloojad, kes on heas mõttes rahutud ning seetõttu näen võib-olla asju rohkem oma mätta otsast. Sellised otsingud ja seiklusjanu on minu jaoks äärmiselt vajalikud – mulle kohe kuidagi ei sobi selline seisukoht, et „hea muusika (ja kompositsioonitehnika) on juba ammu leiutatud, milleks meile veel midagi uut?“. Ma püüan lihtsalt valida endale sobivad koostööpartnerid ja soovin ennast pidevas uudishimus hoida. Loomulikult esineb ju alati ka loomingut, mis kirjutatakse väga konkreetsesse – sageli konservatiivsemasse – konteksti nii-öelda „turvaliselt“, aga see näitab minu meelest pigem helilooja professionaalsust ja paindlikkust ülesande adekvaatsel täitmisel. Piisav annus punki ja vastuhakku kehtivale status quo'le on igale kunstivormile alati eluliselt vajalik. Tõeliselt maailma muutvad asjad kipuvad suurema tõenäosusega toimuma ikkagi pigem kellegi garaažis, mitte kontrollitud kliimaga stuudios järjekordse aurava matcha latte juures.

Kas kaasaegset muusikat esitades tunned Sa interpreedina suuremat vabadust või suuremat vastutust kui klassikalise repertuaari puhul?

Kõige suuremat vastutust tunnen ma alati esiettekannete puhul, sest ühel või teisel põhjusel võib see jääda pikaks ajaks teose ainsaks ettekandeks. Seega tuleb olla äärmiselt hoolikas, et minu töö oleks selle juures korralikult tehtud. Paraku on situatsioon selline, et uue muusika puhul on peatse korduvettekande juhus pigem harvaesinev. Selle toimumisel saab siiski iga järgneva ettekandega lubada endale juba oluliselt rohkem. Kui teos peab repertuaaris vastu pisut pikemat aega – ütleme paarsada aastat –, on muidugi jälle teisiti: välja on kujunenud mingid traditsioonid ja sinu oma-arust ideaalne mezzoforte võib osutuda täielikuks skandaaliks… Minu soolo- ja kammermuusikaalane tegevus hõlmab praeguseks enamasti repertuaari, mis on loodud maksimaalselt viimase saja aasta jooksul – siin tundub mulle erinevate interpretatsioonide katsetamine täiesti loomulik ja vajalik.

Mida Sa tavaliselt loodad, et publik uue muusika puhul kogeb?

Kuidas keegi teine midagi kogeb, on minu ulatusest absoluutselt väljas. Muusikas (või mistahes teises kunstis) on iga inimese kogemus täiesti unikaalne. Kui ma lähen lavale, siis – kutsuge mind egoistiks kui soovite – ma keskendun põhiliselt iseenda kogemusele või teistega koos mängimisele. Ise publikuna saalis olles paelub mind sageli enim samuti just see, kuidas mingi bänd koos „hingab“. Ja siis tuleb ka kogemus – selline, nagu parasjagu vajalik on.

Kui keegi tuleb saali kartusega, et „kaasaegne muusika on keeruline“, mida Sa talle ütleksid?

Esiteks ei saa niimoodi üldistada, sest teada ju on, et kogu muusikaajaloo vältel on samaaegselt sündinud vägagi erinevat muusikat – näiteks 1974.a. ilmusid kõigest pooleaastase vahega ABBA „Waterloo“ ja Genesise „The Lamb lies down on Broadway“. Või aastal 1977 kirjutas Arvo Pärt oma kuulsa „Cantus’e…“ ning samas Iannis Xenakis oma kuulsa „Kottos’e“. Siinkohal palun endast mitte valesti aru saada – ma kindlasti ei pea hõlpsamini vastuvõetavat muusikat kuidagi kvalitatiivselt vähemaks kui keerukamalt puretavat helitööd. Mida ma püüan öelda – asi ei ole ju kunagi teose enese keerukuses, vaid selle vastuvõtja valmisolekus midagi kogeda. Ma julgustaks publikut katsetama kontserdisaalis sama südilt kui köögis – kes ei julge valmistada oma elu esimest praemuna, see ei saa ka omleti tegemisel suuremat kaasa rääkida. Erinevus rikastab.

Kontsert-etendus „Valguse sünd“ jõuab publiku ette 11. aprillil kell 15.00 Klubi Hallis.