Õhtumuusika hääbuva valguse piiril – Tõnu Kõrvitsa Serenaad ja residentuuri lõppakord

31. jaanuaril kõlab Rakveres, Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru avakontserdil Tõnu Kõrvitsa uus teos Serenade / Serenaad (…and it’s getting dark / …ja hämardub juba) klavessiinile ja keelpillidele. See on kolmas ja viimane teos helilooja pooleteistaastasest residentuurist Tallinna Kammerorkestri juures.

Foto: Kaupo Kikkas

Tõnu Kõrvitsa sõnul on Serenaad õhtumuusika, vormilt midagi väikese orkestrikontserdi sarnast. Alapealkiri „…and it’s getting dark / …ja hämardub juba“ ei ole juhuslikult valitud. Tõnu Kõrvits on öelnud: „Mind saatis teose kirjutamise juures Marsi kulguri „Opportunity“ 2018. aasta liivatormis saadetud viimane sõnum „My battery is low and it’s getting dark“ / „Mu aku on tühjenemas ja hämardub juba“. See lakooniline lause – korraga tehniline ja sügavalt inimlik – on omandanud paljude jaoks filosoofilise ja eksistentsiaalse varjundi. Kõrvits on aga leidnud neis sõnades huvitava vaatenurga: ta ei keskendu katastroofile, vaid toob kuulaja seisundisse, kus valgus ei kao järsult, vaid hääbub tasapisi.

Enne „Serenaadi“ valmis residentuuri raames Tallinna Kammerorkestrile veel kaks teost. 2025. aasta veebruaris jõudis kuulajate ette „Aroha“ viiulile, klaverile ja kammerorkestrile – teos, mille lähtekohaks oli armastuse ja igatsuse teema. Inspiratsiooni andis maooride kultuurist pärinev tekst, milles kõlab kahe lahusoleva armastaja lugu. Kõrvitsa jaoks ei olnud määrav mitte niivõrd narratiiv kui tunne – igatsus, mis jääb püsima ka siis, kui sõnad lõpevad.

Kevadel lisandus topeltkontsert „Aastaajad“ viiulile, tšellole ja kammerorkestrile, kus fookus nihkus ajale ja kulgemisele. Aastaaegadest tõukuv idee küpses Tõnu Kõrvitsa peas pikalt – kooliajast olid meeles Vivaldi „Aastaajad“, hiljem tuli tutvus Piazzolla samanimelise tsükliga. Kõrvitsa teose aluseks on klassikaline aastaaegade vorm, ent see algab teadlikult suvest. Selline järjekord – suvi, sügis, kevad, talv – tundus heliloojale loogiline, sest millega siis veel „Aastaaegu“ lõpetada, kui mitte kevadega, mis on lootuste aeg.

„Serenaad“ sõlmib kokku Tõnu Kõrvitsa teekonna Tallinna Kammerorkestri resideeriva heliloojana. Uues teoses on oluline roll klavessiinil, mida mängib Tõnu Kõrvitsa klassivend Reinut Tepp. Klavessiin on tänapäeva orkestriloomingus pigem harvaesinev pill, Kõrvitsa jaoks ei tähenda aga ükskõik millisele pillile kirjutamine pelgalt selle tehniliste võimaluste tundmist. „Heliloojana on kõige tähtsam see, et sa lähed pilli hinge sisse,“ on Kõrvits öelnud Klassikaraadio saates „Külaline“. „Muidugi pead teadma pilli tehnilisi võimalusi, aga seal on veel midagi, mida ma ei oska võib-olla sõnades välja tuua. Oluline on tunnetada, kuidas pill hakkab laulma.“

Ei ole juhuslik, et Serenaad kõlab Ukuaru muusikamaja avakontserdil koos Arvo Pärdi teostega. Endise kiriku ruumis kohtuvad erinevad ajad ja hoiakud, mida seob eelkõige usaldus vaikuse vastu.

Tõnu Kõrvitsa residentuuri Tallinna Kammerorkestri juures toetas Eesti Kultuuriministeerium.

Annika Lõhmus