Laen...
Sündmuste kalender

Saale Fischer (Sirp 27.05.2016)

„Mozartfest“ 5. ja 7. mail Mustpeade majas ja Vabal Laval.

Häppeningi kulminatsiooniks oli Tiit Kikase soolo pimendatud saali rohelisi kiiri paiskaval laserharfil.

Häppeningi kulminatsiooniks oli Tiit Kikase soolo pimendatud saali rohelisi kiiri paiskaval laserharfil.

2 x Sven Tupits

Tallinna Filharmoonia tänavust hooaega jääb paratamatult märgistama selle kunstilise juhi, maestro Eri Klasi lahkumine. Ent kus sulgub üks uks, avaneb teine – suvele vastu astutakse Mustpeade majas taas reipas meeleolus. Filharmoonia nägu hakkab edaspidi kunstilise juhina kujundama Risto Joost, Tallinna Kammerorkestri pea­dirigent, kes tegi hiljutise „Mozartfestiga“ väärika entrée uude ametisse.

Mitte ainult Mozarti muusikale keskendunud minifestival hõlmas kahte akadeemilist kontserti Mustpeade majas ning meeldejäävat järelpidu Vabal Laval. „Tallinna Filharmoonia on alati niisugune olnud, lihtsalt Vaba Lava polnud varem olemas,“ hõiskas lõpuüritust juhtiv Joost juubeldava publikuga täidetud hämarasse saali Eesti kuumima hipsteri­kvartali südames. Filharmoonias on aknad pärani ja puhuvad värsked tuuled, oli festivali alltekst.

„Mozartfesti“ avas kammerkontsert, kus musitseerisid sopran Kädy Plaas-Kala, pianist Marje Lohuaru ja viiuldaja Urmas Vulp. Esitatavat muusikat aitasid mõtestada ja konteksti paigutada muusikateadlase Kristel Pappeli kommentaarid. Ainulaadne kava koosnes suures osas Mozarti ja Salieri saksa- ja itaaliakeelsetest kammerlauludest klaveri saatel, mis moodustavad mõlema helilooja muude loomežanrite kõrval tänapäeval palju vähem tuntud ja esitatud tahu, eeldatavasti kõlas vähemalt üks Salieri laul Eestis lausa esimest korda.

Laulude kirjutamisel on kumbki komponist tõenäoliselt silmas pidanud XIX sajandi alguse muusikaliselt haritud Viini kodanikkonda, kes harrastas peene ajaviitena kodumusitseerimist. Kord armsamas, kord tujukamas meeleolus esitatud saksa-, itaalia- ja prantsuskeelsed pildikesed lapsepõlvest, pimedast metsast, armastuse tuhandest näost jne äratavad tänapäeva kuulajas huvi eelkõige teksti ja muusika sümbiootilise ilmekusega. Osavus, millega kumbki helilooja on muusikasse ümber pannud eri keeli, oleks Valge saali akvaariumi­akustikas kindlasti paremini ilmsiks tulnud, kui neid tekste koos tõlgetega saanuks ka kavalehelt lugeda.

Mozarti ja Salieri vokaalplokke raamistasid Mozarti ja tema poja Franz Xaver Mozarti viiulisonaadid. Mozarti kuuest ilmale tulnud lapsest elas pika täisväärtusliku elu vaid viimane, Franz Xaver, kelle sünniaasta langeb kokku isa surma-aastaga … Kronoloogilises mõttes juba vararomantismi paigutuva Franz Xavieri viiulisonaat astub stilistiliselt siiski isaliku eeskuju jälgedes ning, sobitudes ideaalselt kava üldkontseptsiooni, pakkus sarnaselt lauludega suurepärase ahhaa!-elamuse.

„Mozart. Remix“ – solistid Pavlo Balakin, Martin Kuuskmann ja Maria Listra.

„Mozart. Remix“ – solistid Pavlo Balakin, Martin Kuuskmann ja Maria Listra.

 

Elamuslikult jätkus ka „Mozartfesti“ teine, kaks päeva hiljem toimunud kontserdiõhtu, mille avasid Mustpeade majas fagotist Martin Kuuskmann koos Tallinna Kammerorkestriga Risto Joosti juhatamisel ja soleerimisel. Mozarti kõrval oli sedakorda fookuses Tõnu Kõrvits, kelle residentuuri lõppemist TKO juures tähistati uudisteose esiettekandega. Selleks oli fagotile ja keelpillidele kirjutatud tsükkel või kui soovite, siis fagotikontsert peakirjaga „Vihma laulud vikerkaarele“ pühendusega Martin Kuuskmannile, mille neli osa põhinevad erinevatel kompositsioonilistel ideedel. Vaikselt voolavaid sügav-intovertseid instrumentaallaule, kus eeterliku orkestratsiooni kohal hõljuvad tõnukõrvitsalikult ilusad fagotimeloodiad, kuulas arvukas publik hämmastavas pingestatud lummuses: tundub, et Kõrvits valdab suurepäraselt tänapäeva inimese kõnetamise keerukat kunsti. Vihmalaulude peale puhkenud ovatsioonid viisid sama kütkestavalt esitatud lisalooni, milleks Kuuskmanni tahtel sai sama autori „Puudutus“. Vihmalauludele sekundeerisid ametliku osana Kõrvitsa „Nokturnid“, mis on kirjutatud 2011. aastal häälele ja kammerorkestrile, täpsemalt kontratenor Risto Joostile ja Tallinna Kammerorkestrile, ning põhinevad Saalomoni laulude tekstikatkenditel Vello Salo eestikeelses tõlkes. Kontratenori hääletämber, kristlik-lihalik tekst, eesti keel ja rahvuslike sugemetega orkestratsioon moodustasid minu peas kontseptuaalse lühise, kuigi ettekandele, milles Joost demonstreeris oma head vokalistivormi nii pea- kui rinnaregistris ning orkester laulva dirigendi selja taga suveräänset musitseerimist, ei saa küll midagi ette heita.

Ära kuulanud ka kontserti raamistanud Mozarti sümfooniad ja veel mõned kontserdid varasemast ajast, tahaksin minagi siinkohal esitada laulu, ja nimelt kiidulaulu Tallinna Kammerorkestrile, kes on muude kvalitatiivsete omaduste kõrval kindlasti parim ajastutruud interpretatsiooni viljelev orkester Eestis. Ka õigustatult teravat kriitikat pälvinud hiljutise „Matteuse passiooni“ ettekandel esindas just TKO siiski professionaalset taset eesotsas orkestri kontsertmeistri Harry Traksmanni väga nauditava soologa aarias „Erbarme dich“. Mozarti kui kammerorkestri ühe enimmängitud lemmikhelilooja sümfooniate tõlgendus hooaja lõppkontserdil oli ilma igasuguste kuide ja agadeta lihtsalt vaimustav!

Metsik energia, mis vallandus juba Mustpeade majas, võttis veelgi metsikumad pöörded Vabal Laval toimunud järelüritusel „Mozart. Remix“. Oo – seda, kuidas Maria Listra ansambli Fresh saatel laulis maa ja taeva vahel kätega lainetades Öökuninganna aariat või kuidas Pavlo Balakin esines „Don Giovanni“ komtuuristseenis üksinda korraga kahes rollis, ei unusta publik ilmselt niipea. Selle kõrval kahvatus isegi Martin Kuuskmanni jämm Mozarti fagotikontserdi ainetel! Läbi kolme seti ja mitme valjuhääldi kulgenud häppeningi konstandiks olid Tiit Kikase vahetud elektroonilised töötlused ja dialoogid laval toimuvaga, kulminatsiooniks aga tema soolo pimendatud saali rohelisi kiiri paiskaval laserharfil. Südaööl alustas samas omi biite Mozarti hittidega miksiv DJ Sander Mölder.

Tallinna Filharmoonia uue hooaja isutekitajaks kujunenud „Mozartfest“ näitas, kustpoolt puhub tuul. Kontsert peab kõnetama publikut, olema sündmus, vahel nii, vahel teisiti, vahel ka clubwise, bubu, you know ... See on uus filharmoonia, ja mitte mingi muuseum!

Loe vanemaid uudiseid