„Eufooniumi hääl on soe, lüüriline ja inimlik“ – David Childs MacMillani uuest eufooniumikontserdist

Laupäeval, 10. mail kell 19.00 kõlab EMTA kontserdi- ja teatrimajas midagi erakordset: Tallinna Kammerorkestri ees astub üles eufooniumivirtuoos David Childs ning dirigeerib legendaarne šoti helilooja Sir James MacMillan isiklikult. Kontserdi keskmes on MacMillani uus eufooniumikontsert „Where the Lugar meets the Glaisnock“, mille esiettekanne toimus alles loetud päevad tagasi Cardiffis, Walesis. Nüüd jõuab see värske teos esmakordselt Eesti kuulajate ette.

Vestlesime David Childsiga, kelle jaoks teos on loodud ja kes astus solistina üles ka esiettekandel 1. mail 2025. David jagas oma mõtteid nii uuest teosest kui ka eufooniumist kui haruldasest, ent üha enam tähelepanu pälvivast sooloinstrumendist.

Teie isa ja vanaisa olid eufooniumimängijad. Mida tähendab teie jaoks see konkreetne teos, mis on pühendatud helilooja vanaisale, kes mängis samuti eufooniumi?

On tohutu privileeg mängida teost, mis on kirjutatud Sir James MacMillani vanaisa George Loy mälestuseks. Pealkiri viitab paigale Šotimaal, kus James üles kasvas, ja on selge, et kontsert on inspireeritud tema isiklikest mälestustest. See muudab teose tema jaoks väga tähenduslikuks, mis omakorda paneb suure vastutuse esitajatele: mängida tuleb nii, et see ei puudutaks mitte ainult publikut, vaid resoneeruks ka heliloojaga. Tõik, et nii Jamesi kui ka minu vanaisa – John Childs – olid söekaevurid ja eufooniumimängijad, loob minu jaoks kauni sünergia, mida ma tunnetan sügaval enda sees.

Eufoonium on klassikalises repertuaaris üsna haruldane sooloinstrument. Mis on teie isiklik missioon või soov seoses selle nähtavaks tegemise ja tunnustamisega?

Eufoonium on sooloinstrumendina suhteliselt noor – esimene kontsert kirjutati sellele alles 53 aastat tagasi, 1972. aastal. Järgnevatel aastakümnetel tegid eufooniumimängijad kogu maailmas palju selleks, et arendada instrumendi profiili ja repertuaari – nende hulgas minu isa (ja õpetaja) Robert Childs. Ma kasvasin üles, jälgides, kuidas ta reisis solistina mööda maailma, esitades uusi teoseid, mille ta oli ise tellinud. Viimased kakskümmend viis aastat olen ma jätkanud tema teekonda, kuid rõhuga sellel, et integreerida eufoonium rohkem orkestrimaailma. Seda saab teha ainult luues teoseid eufooniumile ja orkestrile, mille puhul Sir James MacMillani uus kontsert on suurepärane näide. Minu isiklik missioon on jagada eufooniumi kaasasündinud sooloomadusi uute kuulajaskondadega ning samal ajal laiendada repertuaari, mis pakuks tulevastele põlvkondadele uusi võimalusi.

Mis on eufooniumi juures see, mis teid enim köidab ja kuidas toob MacMillani teos eufooniumi erilised omadused esile?

Mulle meeldib eufooniumi juures kõige rohkem selle kõla – soe, väljendusrikas ja sügavalt lüüriline. Pilli nimi tuleb kreeka keelsest sõnast euphonos, mis tähendab „hästi kõlav“ või „õrnahäälne“, ja see sobib ideaalselt pilli iseloomustamiseks. Eufooniumi tämber võimaldab tal „laulda“ erakordse emotsionaalse sügavusega, just nagu inimhääl. James MacMillani „Where the Lugar meets the Glaisnock“ toob selle kaunilt esile. Pikkade, voolavate meloodiajoonte ja peenete dünaamiliste muutustega lubab teos eufooniumi loomulikul lüürikal särada. See on muusika, mis räägib, hingab ja heliseb – ideaalne teos pillile, mis on loodud laulmiseks.

Kuidas kirjeldaksite selle kontserdi emotsionaalset kaart ja muusikalist „lugu“ – kas näete end pigem jutustaja või peategelasena?

Mõned minu lemmikhelid selles teoses kõlavad juba esimeste minutite jooksul, kui solist ja orkester alles „tutvuvad“. Võiks öelda, et eufoonium on „peategelane“, kuigi ma ise keskendun pigem erakordselt suurele emotsionaalsele skaalale, mida teos pakub. Seal on kindlasti peegeldusi, igatsust ja ka rahutust, aga samuti rõõmu, kangelaslikkust ja elevust. Minu jaoks peitub selle teose ilu just selles, kuidas keelpillid ja eufoonium sulanduvad üheks. Ma ei käsitle seda kontserti kui „soolo ja saatja“ formaati – mõlemad pooled täiendavad teineteist, luues unikaalse helimaailma. Huvitav on see, et pärast esiettekannet ütlesid mu pojad (10- ja 13-aastased), et nende meelest esindab eufoonium jõge nimega Lugar ja keelpillid Glaisnocki. Kui soolo- ja saatepillid mängisid unisoonis, heiastus neile kahe jõe kohtumispaik. Selles peitubki muusika ilu – see võib luua erinevatele inimestele erinevaid seoseid.

Tallinna kontsert järgneb maailma esiettekandele. Kuidas tundub uus teos kõigepealt kodumaal esiettekandele tuua ja kohe seejärel ka välismaal esitada?

Oli suur au osaleda esiettekandel helilooja enda juhatusel oma kodumaal, Walesis. Samas on mul suur rõõm ja privileeg jagada seda erakordset teost nüüd uue publiku ja uue orkestriga. See on minu esimene kord Eestis ja ma olen väga elevil, et saan esineda suurepärase Tallinna Kammerorkestriga – ja taas Sir James MacMillani juhatusel.

David Childs (sünd 1981) on üks maailma juhtivaid eufooniumimängijaid, kes on esiettekandele toonud üle viieteistkümne uudisteose. Ta on esinenud solistina sellistes mainekates kontserdisaalides nagu Royal Albert Hall, Carnegie Hall ja Lincoln Center ning teinud koostööd paljude nimekate orkestritega. Childs on pühendunud eufooniumi nähtavuse suurendamisele klassikalises muusikas, tegutsedes solisti, pedagoogi ja aktiivse plaadistajana. 2018. aastal nimetati ta eufooniumi professoriks Põhja-Texase Ülikoolis ning ta jätkab koostööd ka Cardiffi Kuningliku Muusika- ja Draamakolledžiga rahvusvahelise külalisõppejõuna. Tema missiooniks on tõsta eufoonium tõsiseltvõetavaks soolopilliks ning luua tugevat repertuaari, mis sillutaks teed ka tulevastele põlvkondadele.

Annika Lõhmus