Kontserdid

Helilooja Arvo Pärdi 90. sünnipäevale pühendatud kontsert Londonis

Mida pajatavad muusikateosed öödest, kangelastest ja nende sisemistest lahingutest? Mida tunneb Don Quijote, kui ta unustab, et on vaid inimene? Kuidas kõlab muusikasse valatud üksildus? Neid küsimusi ei pea ilmtingimata sõnastama või neile vastuseid otsima – võib ka lihtsalt tulla ja kuulata.

Mõnikord on muusika nagu tasakaaluharjutus, balansseerides kerguse ja sügavuse, struktuuri ja spontaansuse piiril. Teinekord aga kui järelemõtlik pilk, mis viivitab hetkes ega kiirusta kuhugi.

Detsembrihämarus ei pea olema tühi ja kõle – see ootab tähendust. Just nendeks hetkedeks, kui päevad lühenevad ja elu kulgeb vaoshoitumas rütmis, on loodud muusika, mis ei räägi valjusti ega kõigest korraga, vaid küsib kõige olulisemaid küsimusi.

Kui Henry Purcelli 17. sajandi chaconne kõlab Benjamin Britteni 20. sajandi töötluses, kas me kuuleme siis minevikku või olevikku? Kui Mozart kirjutab metsasarvekontserdi, ent see jääb lõpetamata ja viimased noodid paneb paika tänapäeva helilooja – kumma teos see lõpuks on?

Keel ei ole lihtsalt suhtlusvahend – see on kultuuri süda, rahva mälu ja sügavaim identiteedi kandja. Meie, eestlased, teame hästi, mida tähendab oma keele hoidmine ajaloos, kus see pole alati olnud iseenesestmõistetav.

Tallinna Kammerorkester ootab koostööd Kolja Blacheriga alati erilise ootusärevusega. Blacher on muusik, kelle käe all sünnib midagi enamat kui lihtsalt täpne interpretatsioon. Ta paneb orkestri tööle topeltvõimsusel, olgu siis kõlavärvide, tehnilise kvaliteedi või sisemise pühendumuse mõttes.

Mozart ja Schubert – kaks nime, mis ei vaja tutvustamist. Ent ometi on iga kohtumine nende suurmeistrite loominguga uus, sest muusika ärkab ellu esitajates ning ruumis ja hetkes, kus see kõlab. Kui sellele lisandub veenev tõlgendus, sünnib midagi, mis puudutab ka kõige tuttavamat teost värskelt.